Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Liis Puis: miks me hakkame arstiks?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Liis Puis | FOTO: Oliver Härmson

Sügisel saab Tartu Ülikooli arstiteaduskond juurde 176 värsket üliõpilast, mida on rohkem kui kunagi varem. Kuigi viimastel aastatel on tervishoiusüsteemi kitsaskohad selgemalt esile tulnud, ei ole see kahandanud gümnaasiumilõpetajate soovi olla tulevikus arst.

Ma loodan, et mitte keegi, kel on siiras soov saada arstiks, ei lase end heidutada juttudest õppimisraskuste teemal. See teekond peabki olema teatud mõttes käänuline, kuna valmistab meid ette tööks inimeste tervisega. Keegi ei soovi endale arsti, kelle jaoks sõna «õppimine» tähendab mõne konspekti põgusat sirvimist netis surfamise vahepeal. Kui unistus arstiks saada on tõeline ja eesmärgid õilsad, ootavad tulevasi arstitudengeid ees linnulennul mööduvad õppeaastad, kus iga katsumus on hüppelaud suuremate tegudeni.

Kui küsida üliõpilaste käest, miks nad astusid arstiteaduskonda, vastab nii mõnigi, et soov õppida arstiks tekkis juba varases lapseeas. Kuulun ka ise nende sekka. Lapsena kardame valges kitlis võõrast täiskasvanut, kuid meie usaldusväärsed vanemad on rõhutanud, et arst teeb inimese terveks. Mõelda vaid: põlv on verine või kõrv valutab ning on olemas keegi, kes saab mu olemise paremaks teha! Arst olla on lihtne ja loogiline – vähemalt lapse silme läbi.

Suuremaks saades muidugi mõistame, et see elukutse on kõike muud kui lihtne. Kooliajal ei tahagi paljud enam lihtsust, vaid naudivad enda proovilepanekut, sihtide seadmist ja nendeni jõudmist. Arsti elukutse on mitmekülgne ja pakub hulgaliselt võimalusi, millisele kitsamale suunale täpselt minna. Peale selle annavad Eesti arenenud meditsiinisüsteem ja teaduskeskused palju võimalusi eneseteostuseks. Samas on olemas ikka üks kindel joon: lõpetanud arstiteaduskonna, on meil omandatud amet ning me ei pea hakkama mõtlema, mida oma kõrgharidusega peale hakata. Ülikooli lõpetamise järel oleme arstid ning meile on antud privileeg muuta inimeste elu – võtta ära vaev ja anda tagasi rõõm.

See elukutse ei lase rutiinil tekkida, sest iga päev on erinev. Meil on võimalus kohtuda väga erinevate inimestega, kes kõik meid omamoodi õpetavad ja muudavad. Arstiks olemine tähendab pidevat õppimist ja enese täiendamist. [Ankur]

Ent kas õppimise teekond kinnistab meie soovi töötada tulevikus arstina? Julgen väita, et jah! Meile antakse võimalus olla väike osa maailmaparandajate tiimist. Ülikooli ajal näeme päriselt, kuidas juba tudengieas on võimalik teha samme selle heaks, et muuta Eesti tervishoiusüsteem ja inimeste heaolu järjest paremaks. Sel ajal puutume kokku ka patsientidega ja näeme lähedalt, kuidas käib elu haiglates. Me tunnetame, kui oluline on meie tulevastele patsientidele see, et jääksime Eestisse ja kasvaksime hoolivateks arstideks.

Üliõpilased saavad aidata kaasa arstiõppe kvaliteedi parandamisele ning meie arvamust tervishoiuteemadel võetakse kuulda ka kõrgemal tasandil. Me tõepoolest tahame, et tulevased arstitudengid õpiksid ja kogeksid sedagi, millest meie, praegused üliõpilased, puudust tunneme. Arstiüliõpilaste jaoks on oluline, et meile antaks võimalus ravida peale inimeste ka süsteemi, milles hakkame töötama. Oleme õnnelikud võimaluse üle anda panus sellesse, et meie tulevased patsiendid saaksid terveneda paremas tervishoiusüsteemis ja elutervemas keskkonnas – sellises, millest unistame, kui asume õppima arstiks.

Tagasi üles