Kõik istuvad oma mugavates istmetes. Pardateenindajad näitavad vilunult, kuidas käia ümber hapnikumaskide ja turvavöödega. Veel viimased mahehäälsed manitsused. Tuled kustutatakse. Laperdav lennuk võtab maandumisrajal hoo sisse ja tõuseb õhku. Õhus on pinevust.
Kuigi statistika, tehnoloogia areng ja lennufirmade üha professionaalsem töö on meie poolt, väriseb lennukisse istudes nii mõnegi reisija põlv. Tean inimesi, kes parema meelega lennureisidest hoiduvad – ja ilmselt on võrdlemisi vähe neid, keda lennureisid täiesti külmaks jätavad.
Maailmas toimub iga päev keskmiselt x autoõnnetust, y rongiõnnetust ja ainult z lennuõnnetust. Just seda argumenti kasutatakse sageli lennuhirmu all kannatavate inimeste rahustamiseks. Kas pole mitte hoopis vastupidi: paistab, et lennuõnnetuste hirmuäratavus seisnebki osaliselt nende harukordsuses.
Seda harukordsuse-kogemust aitab omakorda kasvatada avalikkuse tähelepanu. Sageli läheb lennuõnnetuste asjaolude väljaselgitamisega ka tavalisest rohkem aega. Ja isegi kui lõpuks selgus majas, leidub hulk inimesi, kes keelduvad uurimistulemusi uskumast.
Uskumine on muidugi igaühe vaba valik. Samuti ei pruugi igaüks tahta harjuda mõttega, et vahel juhtubki lihtsalt õnnetusi, sealhulgas ka lennukitega. Üks, millega mingil juhul harjuma ehk siiski ei peaks, on mõte sellest, et lennuõnnetusi peabki ümbritsema «müstiline aura» ja vandenõuteooriate laviin.
Kummalisel kombel tundub, et sellistes olukordades avalduvad inimkonna tõejanu ja kujutlusvõime, mis meile muidu hindamatuks abiks, tihti äraspidisel viisil.
Isegi kui mõni lennuk – nagu näiteks eelmisel nädalal palju mainitud MH370 – tundub olevat jäljetult kadunud, ei pruugi mängus olla midagi paranormaalset või terroristlikku. Tegu võib olla tehnilise või inimliku veaga. Asjaolud võivadki lihtlabaselt kokku langeda.
Ja isegi kui me ise lennukisse istudes silmagi ei pilguta, on asi hoopis teisiti, kui kaotaksime lennuõnnetuses lähedase inimese. Selles kontekstis on lennuõnnetuste puhul konkreetsuse otsimine ja asjaolude demüstifitseerimine eriti tähtis. Päris kindlasti on lähedastel õigus – ei, mitte õigus, vaid vajadus – teada tõtt. Võiksime olla valmis seda võimaldama.
Kas või toosama eelmisel nädalal leitud lennukitükk ei anna ilmselt kõiki vastuseid, kuid on oluline samm tõele lähemale ja pidepunkt, andmaks puhkust rahutule kujutlusvõimele. Samuti ei pruugiks ÜRO tribunali loomine MH17 uurimiseks (mille Venemaa vetostas) anda oodatud tulemusi, kuid vähemalt oleks see märk, et ollakse valmis seisma tõega silmitsi.
Seepärast on äärmiselt kahetsusväärne, kui lennukatastroofid muutuvad eriti suurtest müstikaarmastajatest riikide või pieteeditundetute poliitikute käes propagandarelvaks. Aga veelgi kurvem on, kui see propaganda langeb viljakale pinnasele.