Järelehüüe: Hüvasti, Eesti eestkõneleja!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endel Lippmaa
Endel Lippmaa Foto: Peeter Langovits

In memoriam Endel Lippmaa (15.09. 1930 – 30.07. 2015)

Käes on see päev, mil Eesti võiks leinamärgi ning austusavaldusena langetada oma lipu poolde vardasse. Kas või sümboolselt. Sest igavikuteile on lahkunud üks tema suurmehi. Rahvaküsitlusel ongi Endel Lippmaa valitud Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka. Eesti teaduse lipulaeva kõrval oli akadeemik Lippmaa ka üks Eesti iseseisvuse taastamise vedureist. Strateeg ja taktik ühes isikus nii Rahvarindes kui ka Eesti Kongressis, aga ka ministrina Edgar Savisaare ja Tiit Vähi juhitavates valitsustes.

Kui Lippmaa klassivend ja sõber, president Lennart Meri, rääkis Eesti suureks nii oma raamatutes kui ka neile järgnenud poliitilises tegevuses, siis Lippmaa kõneles Eesti eest ja Eestiga täppisteadlasele omaste faktide, dokumentide, mõtteliste eksperimentide ning range loogika keeles. Lippmaaga võidi vaielda, aga tema vastu ei saanud keegi. Ta oli võitleja par excellence. Kirglik ja järjekindel, ütlemistes otsekohene ja valmis lõikavaks irooniaks. Häda rumalusele, kui see Lippmaale jalgu juhtus jääma.

Lippmaa vastu ei saanud isegi nõukogude imperiaalne masinavärk oma sajanditega sisse töötatud varjamiste ja pettusega. Lippmaa üheks tähetunniks, mis teda ka Eesti ajalukku kannab, jääb 1989. aastal võitlus Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokollide avalikkustamise ning nende tühistamise eest. See oli nagu Taaveti võitlus Koljatiga, millest Lippmaa koos eestlaste, lätlaste ja leedulaste delegatsioonidega väljusid Moskvas võitjatena.

Lippmaa kui võitleva eestkõneleja aeg käivitus 1987. aastal fosforiidisõjas. Juba siis näeme teda piltidel ja filmilõikudel esinemas, kõrval mapid dokumentide, raportite ja väljavõtetetega uurimistulemustest. 1988. aasta loominguliste liitude pleenumil – jah, siis võeti ka Teaduste Akadeemiat ühe loomingulise liiduna – teeb ta põhjaliku ettekande tööstuspoliitika, majanduse ja ökoloogia omavahelistest sidemetest. Ei saa olla laitmatult töötavat majandust ilma laitmatu informatsiooni ringluseta, oli tema paatoseks.

Fosforiidi kaevandamise puhulgi oli Lippmaa vastus korraga nii «ei» kui ka «jaa». «Ei» ametkondliku monopoliseerituse, viletsa kaevandamistehnoloogia ning pooliku uurimistöö tõttu. Küll aga pidas ta seda mõeldavaks Ida-Kabalas, kui on tarvitusele võetud kõik abinõud ökoloogilise katastroofi vältimiseks.

Meenub ka Endel Lippmaa, Rahvarinde tulevase volikoguliikme esinemine Rahvakongressil oktoobri algul 1988. Ta ei ennusta Eestile paradiisi, mida paljud Isemajandavalt Eestilt toona ootasid. Kuigi ta seisis Eesti riigi jätkumise eest õigusliku järjepidevuse alusel, nägi ta tuleviku Eesti Vabariiki integreerituna Euroopasse ja maailmamajandusse.

Eesti edukuse ja kestmise pandiks pidas ta nii murranguaegadel kui ka juba iseseisvas Eestis haritud ning pädevate inimeste tõusmist riigijuhtimise etteotsa. Endel Lippmaa oli ka ise üldrahvalik autoriteet ja eestkõneleja, niisiis sellisena Eesti president, olemata küll poliitiliste kokkulepete tulemusena sellesse kõrgesse ametisse valitud.

Endel Lippmaast rääkides ei saa mööda imetlevast pidulikkusest. Tema isikus oli monunentaalsust, ta näoprofiili teravuses väljendus ta hinge ja vaimu teritatus. Nõnda olgugi talle viimseks hüvastijätuks jäetud need pidulikud read, mida luulevormis on jäädvustanud Betti Alver oma 1970. aastal kirjutatud «Tuulelastes», kus poetess räägib raamatust, mille nimi on «DE GIGANTIBUS»:

Ikka veerivad raamatut vaevad. Ikka riivavad raamatut verised vood.

Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood.

Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa –

seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk

ESTONIA

Jah, sellesse peatükki kirjutame nüüd ka Endel Lippmaa nime.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles