Laupäeval kirjeldas meediaanalüütik Vassili Gatov Ühendriikide veebiväljaandes The Daily Beast muutusi, mis viimaste aastate jooksul Venemaa diplomaatilises kõnepruugis toimunud on. Gatov vaatas läbi välisministeeriumi nelja aasta ametliku kommunikatsiooni, kokku 21 765 dokumenti, analüüsis neid ja leidis, et Venemaa välisministeeriumi kasutatav keel on üle võtmas nn Stalini stiilis nõukogude vene keelele iseloomulikke jooni.
Urve Eslas: Putin, Stalin, blond ja naga
Kui lühidalt kokku võtta, võib keelepruugis leida neli sarnast joont.
Esiteks, mõlemale on iseloomulik ise küsimuste ja kahtluste esitamine, mida sobivalt ümber lükata saaks: «Küsimus tekib, kas… », «Mõned Venemaa partnerid kahtlevad, kas…».
Teiseks, mõlemad armastavad tugevaid metonüümiaid, mis vastasele negatiivseid lisatähendusi annavad: «hegemooniline jõud», «mõni riik, kes peab ennast maailma politseinikuks» – mõlemad käivad Ühendriikide kohta – on paar näidet, mida Gatov toob.
Kolmandaks, mõlemad kasutavad proaktiivseid kommentaare, mille abil luuakse kaudselt ka see, mida kommenteeritakse. Näiteks öeldes «meie reaktsioon nõukogudevastasele hüsteeriale», väidetakse, et selline hüsteeria on olemas, just nagu öeldes «reaktsioon Venemaa alandamisele» saab alandamisest fakt.
Ja neljandaks, kriminaalne gängisõnavara, millega solvata tõelisi, aga eriti arvatavaid vastaseid. Tavaliselt vanglažargoon diplomaatilisse kõnepruuki just ei kuulu, kuid Putin kasutab seda just nagu omal ajal Stalin.
See, millest Gatov räägib, on keele üsna sihikindel muutmine, kuid keel on – hoolimata selle puhtuse eest seisvate keeleinstantside pingutustest – üsna plastiline ka ilma tahtliku tegevuseta. Keelereeglitega on üldiselt nii, et kui piisavalt suur hulk inimesi neid ei järgi, kirjutatakse need aegamööda märkamatult ringi. See ei puuduta üksnes grammatikat, vaid ka sõnade tähendusi, aga eriti seda, milliseid sõnu mis olukorras kasutatakse ja kuidas.
Üks selline keskkond, kus keel lippama lastakse, on kommentaariumid. Kui see, mis juhtub netis, jääks netti, poleks sellest vast muud suurt midagi, kui et netikeele ja kirjakeele vahe käriseks aja jooksul suuremaks. Paraku ta sinna ei jää, vaid venitab lubatava servi väljaspool seda ja tükib siinsete poliitikute kõnepruuki, eriti rahvuse- ja rassipõhiste väljendite kasutamisena.
Huvitav selle juures on aga, et kõik Gatovi välja toodud jooned – eriti negatiivseid emotsioone võimendavate metonüümiate ja gängislängi kasutamine – näivad kehtivat ka siin. Ega muidu sellest olekski suurt midagi, kuid need neli Gatovi nimetatud omadust ei ole mõeldud mõttevahetuse arendamiseks, vaid selle summutamiseks; mitte olukorra lahendamiseks, vaid probleemide alalhoidmiseks.
Aasta alguses viis uuringufirma YouGov läbi uuringu USA kodanike veebikäitumise kohta, ja selgus, et enam kui veerand ameeriklastest on saatnud netis korda tegusid, mida saaks nimetada trollimiseks. Vist ei ole põhjust arvata, et Eesti puhul see protsent väiksem oleks.