Sotsiaaldemokraatide tõusev täht Sven Mikser on Eesti poliitikataevas mitmes mõttes haruldane nähtus. Selge ja arusaadava jutuga noormees, kelle kappidest pole siiani ühtegi luukeret välja tulnud. Ainsa «puudusena» märgitakse temast rääkides, et liiga palju lugenud, võib-olla isegi liiga tark.
Õigupoolest on Mikser juba mõnda aega, vähemalt paar aastat, figureerinud sotside seas kui materjal, kellest võiks vormida parteijuhi. Põhiliseks takistuseks on olnud ei keegi muu kui tema ise – erakonna juhtimine tähendaks, et Mikser ei saaks enam senise kõikeunustavusega pühenduda oma töisele hobile, välis- ja julgeolekupoliitikale.
Alates sellest, kui Mikser omal ajal Siim Kallase valitsuses kaitseministriks tõusis, on välissuhted ja sõjandus olnud tema ilmselge kutsumus, ning kui teda tänastel valimistel edu saadab, tuleb tal tõenäoliselt kibedasti kahetseda, et lähemal ajal ei saa ta enam nii sügavale värskesse Foreign Affairsi numbrisse või Tony Blairi mälestustesse kaevuda.
Seltskonnas on Mikser võimeline ühesuguse entusiasmiga arutlema nii Briti sisepoliitika hoovuste, maailma ajaloo keerdkäikude kui ka paljude muude teemade üle, ent hoidke end, kui ta leiab vestluspartneritest mõne, kes oskab kaasa rääkida kergejõustiku alal – see tähendab selle valdkonna võhikuile kohustuslikku ekskurssi viimaste tulemuste statistikasse ja põhjalikku ülevaadet ühe või teise ala parajasti tugevamatest tegijatest.
Küsisin eile Mikseri iseloomustust ka tema põhirivaalilt erakonnas, praeguselt esimehelt Jüri Pihlilt. «Ta on osav sõnaseadja,» möönab Pihl.
«Kuid meil on ka varem olnud erakonnas palju tarku inimesi – Marju Lauristin, Jaan Kaplinski ja teised. Võib-olla on meil jäänud puudu sellest, et need sõnad ja mõtted pole ellu viidud. Mina olen rohkem tegudeinimene, vähem sõnaseadja,» sedastas Pihl.
Poliitikakogemuses on Mikseril samuti teatud eelis, möönab sotside esimees: «Kindlasti on tal rohkem parlamendis olemise kogemust.»
Kindlasti jälgivad Mikseri tänast saatust tähelepanelikult ka teised parteijuhid – Jüri Pihl on neile tuntud suurus, nii tema tugevad küljed kui ka nõrkused on teada, kuidas aga Mikser võiks erakonna liidri pidevalt rõhuva rolliga toime tulla, on alles teadmata.
Kõigepealt tuleks tal muidugi täna Pihli võita. Ettevalmistustöö on selleks olnud küllalt muljetavaldav, samas on ka Pihl viimasel ajal oma toetajaid mobiliseerinud ega lähe kongressile lihtsalt alla andma.
Mikseri valimine SDE esimeheks ei peaks tingimata kohe kaasa tooma erakonna selget kursimuutust. Põhilised küsimused, mida talle esitama hakatakse, puudutavad ennekõike võimalikke tulevasi koalitsioone.
Oma kommentaarides on Mikser ses osas jäänud pigem ettevaatlikuks ega ole löönud kinni ühtki ust, mis võiks parteile märtsis pärast riigikogu valimisi avaneda. Samas oleks tema šanss just nimelt hõivata positsioon, mis pakub alternatiivi nii Keskerakonna juhile Edgar Savisaarele, Reformierakonna peale Andrus Ansipile, Isamaa ja Res Publica Liitu vedavale Mart Laarile kui ka teistele Eesti poliitika veteranidele.
Rahulolematust viimastega on siiani näidatud nii Euroopa Parlamenti kandideerinud Indrek Tarandile antud saja tuhande häälega kui ka teatri NO99 lavapartei Ühtne Eesti suurkogule kogunemisega. Kui SDE lihtliikmed usuvad, et Mikser suudab kahe eelnimetatu fenomeni korrata, on noore mehe väljavaated partei senist juhti Pihli lüüa üsna head.