Tiit Hennoste: õpikurevolutsiooni manifest

Üks tont käib ringi mööda maailma – tahvelarvuti tont. Aina kirjutatakse iPadist. Ma olen isegi kirjutanud, et meedia tulevik oleneb tugevalt sellest, kuidas iPad läbi lööb. Paistab, et jää on hakanud liikuma. Teised firmad on turule toonud omad variandid.

Hind on küll kõrge, aga kindel on, et mingil hetkel läheb see alla. Muidugi mitte Apple’il, vaid teistel. Inimesed ei kanna neid üldiselt kaasas, kuid asi on ilmselt eeskätt suuruses ja kaalus. Nad kasutavad neid põhiliselt meelelahutuseks, kuid nii on ka muude arvutitega.

Lisaks neile on loodud terve hulk raamatulugereid eesotsas Amazoni Kindle’iga. Mis on ju tegelikult sama asja vaesem versioon.

Seal saab raamatut lugeda, otsida märksõnade järgi infot jms. Kindle on küll mustvalge, kuid värv on ainult tahtmise küsimus. Igatahes kaalub see umbes 250 grammi ja on mõeldud kaasaskandmiseks. Hind on vaid 140 dollarit. Sellesse ei saa kirjutada, aga raamat ongi lugemiseks.

Teine tont käib igal aastal ringi mööda Eestit. Koolikoti raskuse tont. Kui ma vaatan oma 3. klassis õppiva poja koolikotti, siis tuleb hirm peale. Kui ma loen Õhtulehest, et laste kotid kaaluvad ligi kaks korda rohkem kui tohib, siis on selge, et alamad klassid ei saa enam sel viisil edasi minna. Kuigi ülemklassid võib-olla tahaksid.

Siit algab revolutsiooni idee. Teeme tahvelõpikud. Viime kõik Eesti kooliõpikud e-formaati ja paneme raamatulugerisse või tahvelarvutisse.

Mida see annab? Kui mõelda kaalu peale, siis laps kannaks kaasas kolmesajagrammist plastitükki, mitte kolme kilo raamatuid. Kui mõelda raha peale, siis selline tahvel ei pea olema mingi business-klassi toode. Seda saab kasutada mitu aastat. Tahvelõpiku formaat ei pea üldse olema suur.

Seal saab ühe sõrmeliigutusega suurendada pilti vajalikku suurusesse. Ja kuna raamatute paberile trükkimine jääb ära, siis ei tule kokkuvõttes asi sugugi kallim. Kui aga mõelda laiemalt, siis alles jääks hulk metsa.

Aga lisaks (või enne seda) toob see kaasa midagi muud.

Tahvelõpikus saab tuua korraga ekraanile eri kohtades paiknevat infot. Näiteks kõik kordamisreeglid. Sellesse saab panna sisse videod ja näidata õpikus tegelikke protsesse, mitte lihtsalt skeeme. Ja tahvelarvutite abil saab teha tahveltunnid. Saab panna tahvlid klassis ühtsesse võrku ja teha koostööd või panna need netti ja otsida tunnis võrgust materjale. Jne jne jne.

Ja kui teha asi keerukamaks ja suuremaks, siis saab nendega asendada ka kõik töövihikud. Kuhu saab kirjutada nii klaviatuuriga kui käsitsi.

Tulemuseks ei ole ainult õpikute revolutsioon. On täiesti selge, et selle tagajärjeks on suur revolutsioon ka õpetamises ja õppimises.