Juhtkiri: Ida-Virumaa vajab enam tähelepanu

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kohtla-Järvel koondab väetisetehas Nitrofert kõik 426 töötajat. Töötukassa on teada andnud, et koondatavatele antakse abi ja nõu, ja et töökohti on piirkonnas pakkuda üksjagu. Seega halb lugu küll, kuid midagi eriti hullu lahti ei ole.

Ega ilmselt olegi, seda enam, et ettevõtte, mis juba kuus aastat midagi ei tooda, lõppu ei saa just päris ootamatusena võtta. Kuid ometi ei ole lugu niisama lihtne ja küsimus üksnes neis 426 koondatavas. Tähelepanu väärivad need poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, mis mängivad rolli ühe Ida-Virumaa ettevõtte puhul ja võivad mängida rolli ka piirkonnas laiemalt.

Loetlegem neist mõned. Nagu iga tööstusharu, nii ka väetisetootja käekäik sõltub maailmaturu hindadest. Kui odavat gaasi enam osta ei õnnestu ja samal ajal toodangu hinnad langevad, on raskused paratamatud. Odava nafta- ja elektrihinna tõttu on raskustes ka Eesti Energia, kes juba on teada andud 200 kaevuri koondamisest. Töökohti võib ju maakonnas tõepoolest olla ja ilmselt ongi, kuid nii väetisetehase töötajate kui kaevurite puhul on tegu küllalt spetsiifilise tööga.

Poliitiline olukord ja pinged lääne ja Venemaa vahel on teine aspekt, mis hoiab piirkonna majandust ebastabiilsemana, kui see meile meeldiks. Turism ja logistika, Ida-Virumaa jaoks olulised majandusharud, sõltuvad paraku ka sellest. Lisaks piirkonna põllumajandus, mille käsi osaliselt samadel põhjustel sugugi hästi ei käi.

Kolmas aspekt on sotsiaalne. Tänases lehes ilmuvast reportaažist saab aimu eraldatustundest, mida piirkonna elanikud kas omatahtsi või kaudselt oludest tingituna kogevad. Teiste Eesti piirkondadega seal suurt lähedust või samasust ei tunta. See kogemus vajab samuti arvesse võtmist, sest hamletlik soov sulgeda end pähklikoorde ei saa häid tulemusi tuua.

Kuid esmalt vajavad inimesed uut tööd, ja seda nii kiiresti kui võimalik. Mida riik saab teha? Esimene, millega tegeleda tuleks, on kiiresti uute töökohtade loomine. Ja just loomine, mitte loomisest rääkimine, nagu 2009. aastal, kui seati eesmärk luua 2019. aastaks Ida-Viru tööstusaladel 4400 töökohta, kuid hakkama on saadud siiani vähem kui kahesajaga. Nüüd lubab majandus- ja taristuminister Kristen Michal lähiaastatel piirkonda kuni 3000 uut töökohta. Kui aga lubadused taas teoks ei saa, hakkab see mõjutama inimeste lootust, et midagi võiks paraneda. Nagu ütles üks koondatavatest reporterile: «Usku pole me veel kaotanud. Kõige hullem, kui inimesed kurjaks muutuvad. Kuni on lootus, seda ei juhtu.»

On veel üks oluline aspekt, mida silmas pidada. Üks viis kirjeldada head riiki on kujutleda olukorda, kui mis tahes piirkond sellest riigist peaks pealinna ja keskuse rolli üle võtma, ja avastada, et see piirkond saaks sellega hakkama ilma, et oluliselt muutuks pilt ja arusaam, mis inimestel riigist tervikuna on.

Kas Ida-Virumaa oleks Eesti peamise keskusena meile hea ja sobiv? Vastusest sellele küsimusele tulekski lahenduste leidmisel lähtuda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles