Prantsuse satiirilehe Charlie Hebdo peatoimetaja Laurent Sourisseau teatas teatavat uhkust säilitades, et leht prohveti pilapilte enam ei avalda, karikatuure avaldades on juba täidetud ülesanne kaitsta euroopalikku sõnavabadust naerda kõigi ühiskonna tahkude üle.
Kahtlemata puudutas jaanuarikuine 12 hukkunuga rünnak väga sügavalt eurooplaste hingekeeli, kui toetust avaldavad «Mina olen Charlie»-särgid tõmbasid selga nii inimesed, kes sellest lehest kunagi midagi kuulnud polnud, kui ka parempoolsed, kes vasakpoolse lehe sisust ja rõhuasetusest väga vaimustatud polnud.
«Sõnavabadus», nagu ka «religioon» on kahtlemata sõnad, mis on seotud valgustusajast pärit eurooplast juhtiva üldise mõttemustriga, ja ei tasu alahinnata nende võimet meid kõiki tagajalgadele ajada.
Kriitikud on leidnud, et sadu miljoneid inimesi ärritav huumor lõhub pluralistlikus ühiskonnas välja töötatud habrast tasakaalu ja tigeda tooniga kenitlemine pole mingi sõnavabaduse ideaalvorm. Charlie Hebdo pooldajad aga leiavad, et usuga seotud sümboolika ja isikute pilamine peegeldab Euroopa kultuuriruumis välja töötatud sõnavabaduse «etiketti», mis kipub toetama kirjutamata reeglit, et naljatleda ei tasu inimesele kaasasündinud tunnuste (nagu nahavärv ja rahvus) üle, aga lubab pigem inimese filosoofiliste vaadete üle kildu visata.
Kuid Euroopa moslemitest rääkides pole islam enamasti mingi valitud filosoofiline suund, vaid religioon, mis emapiimaga kaasa antud ja loob hinge sotsioloogiliselt huvitava topeltidentiteedi. Islami puhul on religioon ja poliitika eriti tugevalt põimunud ning eurooplaste jaoks normiks oleva nende kahe eraldatus on vaid midagi, mida on (mõningatele) moslemitele andnud võõrvallutused ja kolonisatsioon. Viina virutav usukombeid mitte järgiv moslem (pigem Euroopas tavaline) võib tunda poliitilist vastikust, kui tema vanematele eriti püha prohvetit kommunistiga suudlemas kujutatakse. Võib-olla midagi analoogset, kui võõrsil eestlane näeks pilapilti Nõukogude soldatit sinimustvalgega riivatuid asju tegemas.
Taani ajalehe Jyllands-Posten prohveti karikatuure toimetanud Flemming Rose on öelnud, et karikatuurid peavadki moslemeid ärritama, sest see on lakmustest selleks, kas nad on valmis ilmalikus Euroopa tsivilisatsioonis elama.
Siinkirjutaja ei kuuluta ette välku, tuld ja tsivilisatsioonide võitlust, kuid ärgitab mõtlema, mida sõnavabadus meile tähendab ja kuidas selle kasutamine avalikus sfääris peaks välja nägema.
Ka eestlane peaks endalt küsima, kas mina olen Charlie? Charlie'ks olemine tähendab piiride kompamist, vastuolulist ja kallutatud arvamusavaldust, mis sõnavabaduse egiidi all solvab kindlasti paljusid. Charlie'ks mitteolemine võib tähendada aga paljut. Viisakust. Empaatiat. Kuid ka huvipuudust ühiskonna vastu. Ja samuti argust...
Seda muidugi olukorras, kus võõrnimelistest on Eesti lähitulevikus rohkem pigem Muhamedi-nimelisi...