Läti saadik Euroopa parlamendis, Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni kuuluv Roberts Zīle kirjutab Postimehele, et põgenike Euroopasse paigutamise plaan on endiselt ebaselge ning Läti võimalused põgenike toetamiseks piiratud.
Roberts Zīle: pagulasplaani vastamata küsimused
20. juuli 2015, 17:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Komisjon tuli mai lõpus välja põgenike ümberasustamise plaaniga. See visandas kurikuulsa kvoodisüsteemi. Esialgsete arvutuste kohaselt pidanuks Läti vastu võtma 737 põgenikku.
Kvoodisüsteem oli halb mõte. Sestap on täiesti arusaadav, miks ELi siseministrid 16. juunil Luksemburgis aset leidnud kohtumisel tugevalt sellele vastu olid. Teadaolevalt oli kvoodisüsteemi vastu 12 või 13 liikmesriiki ja 12 toetasid kvoodisüsteemi, ent ei olnud nõus selle arvutamise viisiga.
Eelpool mainitud Euroopa Nõukogu kohtumisel leppisid liikmesriigid kokku, et 40 000 põgeniku omavahel ära jagamine toimub vabatahtlikkuse alusel ning jaotuses lepitakse kokku juuli lõpuks.
Kuigi kohustuslikust kvoodisüsteemist loobuti on põgenike ümberasustamise küsimus endiselt päevakajaline. Põgenike ümberasustamise temaatikas pole aga paljudele küsimustele ELi tasemel selgeid vastuseid ja Läti ei püüagi sealjuures sügavamalt detaile uurida.
Dublini regulatsioon, mis on Läti jaoks siduv, kinnitab, et põgeniku eest vastutab see riik, kuhu ta saabus. Põgenike ümberasustamise puhul tekkib küsimus, milline riik põgeniku staatuse andmisega tegeleb – see, kuhu ta saabus (Itaalia ja Kreeka) või see, kuhu ta viiakse (näiteks Läti). Kui temaga tegeleb viimane, on see vastuolus Dublini regulatsioniga.
Olukord läheb veel keerulisemaks, kui varjupaigataotlejal on pereliikmeid mõnes teises ELi liikmesriigis – siis peaks vastutus tema eest langema tollele riigile. Kas võib juhtuda, et põgenik, kes tuli Itaaliasse, saadetakse Lätti, ehkki ta peaks olema Hollandis, kus on kogu tema perekond? Mida Läti sellises olukorras tegema peaks, kas püüdma põgenikku paigal hoida või laskma tal minna?
Põgenikustaatusega isikutel on samasugused liikumisvabadused nagu kodanikel. Meie puhul tähendab see vaba liikumist Schengeni viisaruumis. Kui me aga lubame sel põgenikul lahkuda ja minna oma pere juurde Hollandis, kas siis leitakse, et me pole täitnud oma kvooti ja pole näidanud üles solidaarsust?
Ühtlasi tuleks võtta arvesse ka, et kui me võtame vastu näiteks põgenikke Süüriast, on neil tõenäoliselt suured pered, mille liikmed ei ole veel Euroopasse jõudnud. Seega tähendab üks kvoodi alusel vastu võetud põgenik potentsiaalselt ka tema viie või kümne pereliikme järgnemist.
Ei ole ka selge, mida teevad Itaalia ja Kreeka. Ainult need põgenikud, kes vajavad selgelt rahvusvahelist kaitset asustatakse ELi siseselt ümber. Kuidas kindlustatakse, et Itaalia või Kreeka ei klassifitseeri kõiki Eritreast ja Süüriast tulnuid kohe poliitilisteks põgenikeks, et lihtsalt nende ümberpaigutamise protsessi kiirendada?
Vastamata on ka küsimus, kuidas paraneb olukord Kreekas ja Itaalias, kui ümber asustatakse ühest 24 tuhat ja teisest 16 tuhat sisserännanut, Tuleb meeles pidada, et ainuüksi sel aastal on Itaaliasse jõudnud juba 62 tuhat sisserändajat ja Kreekasse 63 tuhat.
Läti ülikooli professor Mihails Hazans on õigesti märkinud, et paari tuhande põgeniku aitamine ei paranda kuidagi üldist olukorda, ent nende vastu võtmisega kaasnevad siiski suured riskid.
2014. aastal palus Euroopa Liidus varjupaika üle 625 tuhande inimese ja taotlus rahuldati vaid 185 tuhandel. Osa ülejäänud 440 tuhandest on jäänud illegaalselt ELi ja nad ei vaja ühtegi plaani ega kvooti, et vabalt ühest riigist teise liikuda.
Läti peaks hoidma ranget joont põgenike ümberasustamise küsimuses ja küsimuses, millised tingimused meile kehtivad. Bulgaaria ja Ungari said erikohtlemise osaliseks ja ei pea oma Itaaliast ja Kreekast saabuvaid pagulasi vastu võtma. Lätiski on aga erakordsed tingimused.
Võrreldes 1935. aastaga on lätlaste osakaal Lätis vähenenud üle 14 protsendi, ent venelaste hulk on kasvanud enam kui 350 tuhandeni. Siia võib lisada veel ka teised Nõukogude liidust sisse rännanud rahvad.
Eurostati andmetel oli 2008. aastal 13.9 protsenti Läti elanikkonnast sündinud väljaspool ELi liikmesriike. Elis oli see näitaja kõrgem vaid Eestis – 15,3 protsenti. Saksamaal ja Ühendkuningriigil aga näitreks vaid 7.5 protsenti, Hollandis 8,4 protsenti ja Rootsis 8,8 protsenti.
Kui Läti peaks vastu võtma põgenikke, kes sisenesid esialgu Itaalia ja Kreeka kaudu, on oluline küsimus, kuidas tagab riik nende ühiskonda integreerimise ja keeleõppe. Läti haldusvõimekus ja rahalised ressursid on kahtlemata piiratud. Nimetame endid juba mõnda aega edulooks, ent töötus on endiselt üle 10 protsendi ja SKT on enam kui poole väiksem ELi keskmisest.
Kuidas tagada pagulaste majutamine ja tööturule integreerimine kui Läti miinimumpalk on 360 eurot, Saksamaal aga 1473, Hollandis 1501 ja Luksemburgis 1922, 96 eurot?
Läti avalikkuse rahulolu ei kasva sellest, kui täiskasvanud põgenikustaatusega sisserändajad saavad iga kuu 256,12 eurot ja nende lapsed 76,84 eurot. Lisaks on võimalik saada 49,8 eurot Läti keele õppimise eest. Seda ei pruugi olla palju, ent möödunud aastal oli näiteks Läti keskmine pension 266,26 eurot, lapsetoetus ja peretoetused kokku 230,95 ja keskmine töötu abiraha 198,34 eurot kuus.
Me peame tunnistama võimalike tagajärgede olemasolu. Lätti saabuv põgenikelaine võib kaasa tuua pinged ühiskonnas ja viia ennustamatute tulemusteni. Läti peab immigratsiooni küsimustega tõsiselt tegelema ja leidma vastused paljudele segastele ent äärmiselt olulistele küsimustele.
Tuleks mõista, et nõustudes abstraktse põgenike ümberasustamise plaaniga, mõistmata selle olulisi detaile, ei tegele me mitte ainult hooletu poliitikakujundamisega, vaid käitume vastutustundetult ka potentsiaalsete vastuvõetavate põgenikega.
Inglise keelest tõlkinud Liisa Tagel.