Reedel kirjutas Äripäev sel kevadel aset leidnud kurvast juhtumist – endalt võttis elu Eesti kaitseväes teeninud ja Afganistanis missioonidel käinud mees, kes ei suutnud juba mitu aastat endaga toime tulla. Sealjuures püüti teda ka aastaid aidata, ent tema elu päästa ei õnnestunud.
Suitsiidist üksikjuhtumi tasandil üldiselt avalikult ei räägita ega peeta seda eetiliseks – iga looga seondub liiga valus ja liiga isiklik sündmuste ja tundmuste kompleks. Vaimse tervise probleemid ja traumajärgse stressihäirega kaasnev on aga kogu ühiskonda puudutav küsimus.
USA uuringute põhjal põeb traumajärgset stressihäiret 10–15 protsenti lahingus käinud sõdureist, Eestis võiks selle näitaja üldise paikapidavuse korral olla seega üle 400 selle käes kannatava veterani.
Eesti praegustel andmetel kannatab meil traumajärgse stressihäire käes aga vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest. On selge, et sellised andmed ei saa olla tõesed, ja ka kaitsevägi tunnistab, et tegelikult puudub neil adekvaatne ülevaade. Üleriigiliste või transatlantiliste vandenõude asemel tuleb siinkohal vaadata aga üldise vaimse tervise temaatika käsitlemise poole.
Et oma hinge eest tuleb hoolt kanda, on meil selge juba köstri ja Joosep Tootsi vahendusel, ent me ei tea ikka veel, kuidas see käima peaks. Vaimse tervise probleemidest valehäbi ja häbimärgistamiseta rääkimine on miski, mis maskuliinse sõjaväekultuuri puhul on ilmselt keerukam kui ühiskonnas keskmiselt.
Nüüdseks peaksid kõik, kes missioonilt naasevad, läbima psühholoogilise kontrolli, mis võiks anda esmase tagasiside sõduri vaimse tervise kohta, ent juba ka selle rakendamisel on olnud tagasilööke. Muuhulgas on seda kontrolli ja ka kaitseväelastele suunatud psühholoogilisi koolitusi ligi viis aastat tagasi viinud läbi isik, kelle puhul on selgunud, et tal puudub vastav kvalifikatsioon.
Lisaks on pärast esialgset hinnangut väga raske jälgida neid isikuid, kes enam kaitseväes ei tööta. Psühholoogilised probleemid võivad ilmneda alles mõne aja pärast ning nende avaldumisvorm ei pruugi olla sugugi nii radikaalne, et jõutaks professionaalse abini või need kajastuks kuskil statistikas. Kurnatud ja õnnetu veteran võib end isegi lihtsalt kurnatud ja õnnetuks veteraniks pidada.
Niinimetatud uute veteranide olemasolu teadvustamise ja nende tunnustamise tarbeks loodud veteranipäevaga seoses püütakse küll ka vaimse tervise küsimusi üles tõsta ja luua sidet nendega, kes kaitseväes enam ei teeni, ent tegu on vaid põgusa kokkupuutega.
Nii saab ka veterane kõige enam aidata vaimse tervise ja traumajärgsete stressihäirete temaatika parema käsitlemisega ühiskonnas laiemalt. Sealjuures tuleb olulisemaks kui ühegi institutsiooni maine pidada siiski inimelude kaitset. Äärmuslikud olukorrad mõjuvad inimestele traumeerivalt. Sõda on traumeeriv, sõdur, kes naaseb sõjast traumeerituna, ei ole kedagi alt vedanud, ta on inimene ja võib vajada abi selle tunnistamisel.