Jaak Jõerüüt: saja päeva ette ja taha fetišeerimine on mõttetu

Jaak Jõerüüt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Nii ministrite 100 päeva ülesanded kui kogu see saja päeva ette ja taha fetišeerimine on mõttetu, tegu on kombelõksuga, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Valitsuse 100 päeva puhul esines peaminister poliitilise avaldusega ja Riigikogu küsis ja arvas seepeale mõndagi, igaüks oma huvide, võimete ja mõned ka kõrgemalt tulnud käsulaudade raamides.

Mida mina arvan valitsemise sajast päevast, küsiti.

Mulle meeldis, et peaminister meenutas oma kõnes väikeriigi üliolulist riiklikku vajadust välispoliitilise ja julgeolekupoliitilise konsensuse järgi ja selgitas viimase aja rahvusvaheliselt kuumi teemasid loogiliselt.

Aga üldiselt arvan, et nii need ministrite 100 päeva ülesanded kui kogu see saja päeva ette ja taha fetišeerimine on mõttetu, tegu on kombelõksuga. Valitsemisel ja kooli kontrolltöö tegemisel on ikkagi olemuslik vahe!

Mihhail Saltõkov-Štšedrinil on niinimetatud kombekuse irooniline kvintessents sõnastatud romaanis «Poššehonje vana-aeg» episoodi kaudu, kus mõisapreili, saades teada, et varsti saabuvad külalised, küsib emalt, kas pesema peab väikese või suure dekoltee jaoks. Hall tsoon vajalike normatiivaktide ja mõttetute reeglite või tavade vahel meie elus muudkui laieneb, nii et täna ma soovitaks mõisapreilile – pane parem sall kaela, sest mine isahane tea!

Vanasti, kui kodune põrandavärvimine oli harjunud tegevus, naerdi ikka, et mõni värvis ennast lõpuks nurka kinni, sest kuidas sa sealt üle värske värvi ära pääsed, kui rada ei jäta.

Saja-päeva-reegel on üks variant enda nurka kinni värvimisest.

Kuskohast iganes see saja-päeva-mäng ka pärit poleks, on meie ajastu nii turbulentne, et kõik institutsioonid võiks oma ametlikud reeglid ja tavad üle vaadata ning silmapilk paindlikumaks muutuda. Mistahes valitsus võib end kümne päevaga auti mängida, ei pea sadat ootama. Võib ka kakssada seitseteist päeva hiilgavalt toimetada, aga kahesaja kaheksateistkümnendal lahvatab skandaal ja lõbu ongi läbi. Mis lõplik mõõt on see sada päeva ja miks ma just sellesse peaksin süvenema? Kas 94 või 111 ei kõlba?

Pagulaste teema on Euroopas aastakümneid vana. Kreeka ajaloo mõõtkavast ja selle rahva tänase mentaliteedi kujunemisest võib rääkida lõputult iga päev, aga ikka jääb palju rääkimata. Kui just ühel kokkulepitud kalendaarsel verstapostil toimub parlamentlik rituaal, kas siis ongi kõik? Aga kui juba ülehomme märkame maailmas mingit erilist poliitiliste probleemide pundart, mis lausa karjub suure diskussiooni järgi, kas siis peab ootama järgmise valitsuse järgmist sadat päeva?

Mulle meeldiks, kui valitsusjuhi või mistahes ministri ootamatud, elust enesest tingitud poliitilised kõned koos vaidlustega saalis oleksid palju sagedasemad ega sõltuks sellistest formaalsustest. Ometi ei sõltu lõksust hoidumine mitte kellestki teisest, ainult meist endist. Sellise sümboolse lõksu reaalseid vasteid on muidugi küll ja küll.

Ükspäev põrkasin ametlikule paberile, mis teeb mitmel leheküljel täpselt selgeks, mis asi on strateegiline arengukava ja kes, kuidas ning millal võib sellist dokumenti koostada. Ma ei viitsinud uurida, millistes kõrgetes ja kaugetes koolides diplomeeritud tarkpead sellise jaburusega hakkama on saanud, aga meelde tuli sovetiaeg, kui ka konservikarbi avajale oli poes lisatud pikk kasutamisjuhend. Kahtlustan, et noored haritud inimesed oma kõrgnutistatud töökohtadel ei aimagi, kui sarnased on vahel nende ajutöö tulemused kunagise Nõukogude Liidu Plaanikomitee vaimusünnitistega.

Aga arengukava – noh, kui koostada riigiasutusele vajalik dokument, mis on oma sisult ehtne arengukava, ainult et teise pealkirjaga, siis on kõik korras. Kadalipp, rangid ja roomad jäävad ära.

Kui vaatasin neljapäevast otseülekannet Riigikogust, siis meenus tahtmatult äsjane kosutav mõttevahetus ühe noore nutika tuttavaga ja tema adekvaatne tähelepanek, et klikk-komm-meedia ajastul kaob suutlikkus leida teemasid poliitikast enesest. Tema loal tsiteerin üht lauset: «Ideest skandaali peale kaldunud poltiikavaatlus ja -analüüs võrdsustab aga suured ja väiksed asjad ohtlikul moel.» Veel ütles ta, et kui poliitiliste skandaalide mängu ilu nauditakse võrdselt poliitiliste visioonidega, siis kujuneb selle järgi sammhaaval ka ühiskond.

Olen temaga täiesti nõus, lisan vaid, et selles ohtlikus tendentsis-protsessis (mis on ju üks totaalse enda nurka kinni värvimise näide) löövad kaasa kõik, nii press, poliitikud kui lugejad. Jämedam ots ei ole pidevalt mitte kellegi käes, see on vaheldumisi kõigi käes. See aga tähendab, et kõigil on alati võimalus öelda: stopp, see mäng on end ammendanud, mina kaasa ei tee, midagi on vaja muuta!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles