Kui Eesti koolides oleks kohustuslik usundiõpetus, saaks kristlus erikohtlemise osaliseks, kirjutab Postimehe lugeja Jaan Veski.
Lugejakiri: kohustuslikus usundiõpetuse tunnis saaks kristlus erikohtlemise osaliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usundeid on maailmas liiga palju, kompetents nende tutvustamiseks aga piirkondlikult erinev. Pealiskaudse ja võrdse tutvustamise jaoks on eraldi õppeaine liigne, sügavuti tutvustamine kujuneks Eestis aga kohustuslikuks piiblitunniks, kus üks usund ja selle õpetajad oleks teistest kättesaadavamad.
Ristiusk saaks erikohtlemise osaliseks, just nagu ta seda kaplanite ameti kaudu juba Kaitseväes saab.
Selline asi on aga vastuolus väga arusaadavate põhimõtete, näiteks usu riigivõimust eemal hoidmise põhimõttega. Mis juhtub, kui riigivõim ja usk samal toolil istuvad, näeme Iraanis.
Eestil, mis on Tšehhi järel maailma kõige väheusklikum maa, pole küll erilist ohtu muutuda lähipäevil teokraatiaks, aga põhimõte, et usk hoitakse kohustustest ja seadustest kaugel eemal, on end ajaloos korduvalt õigustanud ja suutmatus seda järgida, kalliks maksma läinud.
Kuidas saaks usundiõpetusse jätta võimaluse usundi puudumise õpetamiseks, on aga üldse lahendamata küsimus. Nimelt on ateismil väga palju erinevaid põhjendusi ja maailmatõlgendusi ja kogu ateistlikku filosoofiat usundiõpetuses kattes muutuks see filosoofia tunniks.
Usundeid on praktilisem tutvustada maailma rahvaste ja nende ajaloo ning kultuuri kontekstis, mis kuulub ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õppeainetesse.