/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2015/05/15/4067429t1h0c66.jpg)
Venemaa liider Vladimir Putin rõhutas möödunud nädalal püüdlikult, et Kreeka kriis on Euroopa Liidu ja eurogrupi sisene asi ja kinnitas kahel korral, et Kreeka polevat üldse Moskvalt raha küsinud. Kuna sama teksti ütles Moskvas ka peaminister Dmitri Medvedev, siis võib arvata, et Kreml on vähemalt ühe poliitmängu lõpetanud, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Nagu teada, toimus Venemaa kooseisu kuuluva Baškortostani pealinnas Ufas 8.-10. juulil kaks tippkohtumist – BRICSi (Brasilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) arvult seitsmes ja Shanghai koostööorganisatsiooni (SCO = Venemaa, Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan) 15. tippkohtumine. Ametlike paberite järgi algas viimase töö käigus India ja Pakistani ebamäärane «liitumisprotsess» selle organisatsiooniga.
Pakistani peaministri kõrval oli teiseks tippkülaliseks Iraani president Hassan Rouhani, kes – ehkki Iraan omab SCOs vaatleja staatust, lahkus Ufast siiski enne SCO tippkohtumise algust! Kuna Viinis käis parasjagu kuue suurriigi ja Iraani tuumaprogrammi kõneluste otsustav faas, oli tegu selge poliitilise signaaliga. SCO külalisteks olid ka Iraani naabrite Aserbaidžaani ja Armeenia presidendid, kes mõlemad on Iraani naabrid.
Aserbaidžaani, Iraani ja kohtumispaika Baškortostani ühendab veel nafta tootmine ja nafta hind, mis mõistagi muutub Iraani sanktsioonide alt pääsemisel. Elik – ainuüksi kogunenute nimed tõstatasid küsimuse sellest, kas Iraan ja Aserbaidžaan hakkavad edaspidi toimetama käsikäes Moskvaga või eelistavad naftapartnerina läänt. Iraani tulek-kiirminek jättis kõik lahtiseks.
Küll aga tuli Ufas selgus Venemaa-Kreeka suhetes. Veel kuu aega tagasi lubati Peterburis Kreekale raha «võimaliku» gaasitoru ehitamiseks ja peaminister Tsipras sai sõna enne Hiina asepeaministrit.
Ufas aga rõhutas Putin püüdlikult, et Kreeka kriis on Euroopa Liidu ja eurogrupi sisene asi ja kinnitas kahel korral, et Kreeka polevat üldse Moskvalt raha küsinud. Kuna täpselt sama teksti ütles samal päeval Moskvas ka peaminister Medvedev, siis võib arvata, et Kreml on vähemalt ühe poliitmängu lõpetanud. Elik – on saadud aru, et Kreekat oma kampa ja oma rahade peale võtta tähendaks lootusetut tülliminekut läänega ja seda on otsustatud vältida.
Asju veelgi suuremas plaanis võttes tehti pragmaatiline otsus, sest võib väita, et Ufa kohtumised, millele Moskva pani suuri lootusi ja mida Venemaa propagandamasin serveeris mitu kuud kui vaat et pööret maailma poliitikas, lõppes selgelt tagasihoidlikuma tulemustega, kui Kreml lootis.
Toogem väidetu kinnituseks lisaks just mainitud Kreeka abistamise välistamise veel paar välispoliitikaga seotud arengut.
Nagu teada, on Kremli praeguse impeeriumi taastamise poliitika jaoks ülioluline teise maailmasõja võitja teema, mida teised ignoreerivat ja kolmandad meelevaldselt ümber kirjutavat.
Krimmi vallutamise pärast sanktsioonide alla sattunult pöörati see võitja teema kiirelt «saame jälle üksi vaenlastega hakkama» jutuks.
Kui aga 9. mai võiduparaadile tulid kohale vaid sõbrad ja satelliidid Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast, leiti päästev õng Hiina liidri Xi Jinpingi ja Hiina armee kolme väeliigi esinduste marssimisest Punasel väljakul. Kiirelt tuletati uus tees – NSVL ja Hiina kandsid sõja suurimaid inimkaotusi Euroopas ja Aasias – ning kuna teine maailmasõda lõppes Aasias ja Hiinas, olid vastavad 70. aastapäeva pidustused ka kavandatud, siis otsustati 9. mai vaimu ülal hoida 2. septembrini, mil Pekingis toimuvad n-ö kesksed pidustused seoses Jaapani kapituleerumisega 70 aastat tagasi.
Siit ka aegsalt alanud hõiked sellest, et Ufas võetakse vastu võidu 70. aastapäevale pühendatud dokument, mis taunib neofašismi sündi ja katseid ajalugu ümber kirjutada. Seda kinnitas Ufas ka Lavrov. Sealselt Putini – Xi Jinpingi kohtumiselt tõstis Venemaa propaganda esile hiinlase kiituse Punase väljaku paraadile. Tegelikult Xi vaid silus probleemiks tõusnut – vaatamata eelreklaamile ei kantud Hiina televisioonis üle Punase väljaku paraadi, asi, mille üle Vene meedia hakkas avalikult pahandama 2 nädalat hiljem.
Ilmselt seisab nüüdki ees teatud klaarimine mõni aeg hiljem, sest ettereklaamitud «Shanghai koostööorganisatsiooni avaldus fašismi üle Teises maailmasõjas saavutatud võidu 70. aastapäevast» ei sisalda Kremli propagandale tunnuslikke väljendeid ja retoorikat. Täpsemalt – lisaks «fašismi» mainimisele pealkirjas on seda tekstis mainitud vaid paarina «fašism ja militarism» ja eraldi on nimetatud «Hiina rahva vastupanusõda Jaapani militarismile» kui osa teisest maailmasõjast.
Antud teemaga seotud Kremli traditsioonilised tiraadid on aga saanud täiesti uue ja värske sõnastuse – tuleb teha kõik, et «vältida uute hävingut kandvate ja ebainimlike ideede sündi. Me kutsume üles astuda otsustavalt vastu katsetele anda teise maailmasõja tulemustele moonutatud kõlbelised ja õiguslikud hinnangud, jätta unustusehõlma selle inimkonna tragöödia õppetunnid.»
Teiseks on huvipakkuv ka Ukraina probleemistiku kajastus BRICSi ja SOCi deklaratsioonides. Teatavasti on Kreml algusest peale üritanud oma rahvale ja oma teleauditooriumitele välismaal jätta muljet, et pälvib sealsetes toimetamistes Hiina ja teiste toetuse. Kuid Peking, Minsk, Astana jne lähtuvad jätkuvalt Ukraina territoriaalsest terviklikkusest ja teisiti ei saagi see olla.
Sestap pole juhus, et Putinilt küsiti lõpu-pressikonverentsilt otse – «Kas arutasite Ukrainat ja kas Venemaa lähenemine kriisi reguleerimiseks leidis toetust?». Putin möönas, et mõnega arutas ja lõpetas ruttu - kõik on kajastatud dokumentides.
Ongi, ent BRICSi ülipikas – 77 probleemi punktidena – on 43. punkt Ukraina, silmatorkavalt üks lühemaid – kolm lauset ja SCOsi kolm korda lühemas deklaratsioonis on Ukrainast üksnes üks lause. Mõtteks mõlemal juhul – tuleb ellu viia Minskis kokkulepitu. Kuna dokumentide ettevalmistaja oli Moskva ja arvestades Afganistanile, Süüriale, Liibüale jne jäänud ruumi, on selge, et Ukraina punkt kärbiti teiste asjaosaliste poolt miinimumiks.
Tasub teada sedagi, et Moskvale eriti valusate majandussanktsioonide osas lastakse Venemaa teleekraanidel kõlada Putini lausungit sellest, et «majandussanktsioone» ei tuleks mitte ainult rakendada, vaid koguni ka sõnavarast välja võtta. Tegelikult rääkis ta nii, vastates küsimusele Iraani perspektiividest ehk siis tegu on klassikalise kontekstist väljakiskumise võttega.
Mis jääb üle teha, kui seda peamist Moskvale pole ei BRICSi ega ja SCO põhidokumentides!? Või, kui ka on, siis ebamugavas konstruktsioonis – «mõistame hukka ühepoolsed (odnostoronnije) sõjalised interventsioonid ja majandussanktsioonid» (BRICSi deklaratsioon, p.8).