Juhtkiri: võimatu, mis mõttes?

Eile alanud Eesti sõprade rahvusvaheline kokkutulek on tava, millega tänatakse üle maailma kokku sõitnud ettevõtjaid, poliitikuid ja kultuuritegelasi, kes on Eesti jaoks moel või teisel olulised olnud. Kuid sellel iga-aastasel sündmusel on veel teinegi, kaudne funktsioon, Eesti enda jaoks. Sellega, mis endale tavapärane, on lihtne harjuda. Heatahtliku kõrvaltvaataja pilguga Eestile vaatamine seab asjad ka meie enda jaoks uuesti perspektiivi.

Jah, muidugi on meil e-riik, mida teised eeskujuks võtavad, kuid tulemist olulisem on lähenemine, mis on selleni viinud. Olulisem seetõttu, et see tähendab, et saavutused pole olnud juhuslikud, vaid et neid saab korrata. Kui püüda see lähenemine kokku võtta, saab seda teha kolme sõnaga: usaldus, julgus ja õppimisvõime.

Tagasi vaadates, värskelt taasiseseisvunud riigina ei erinenud Eesti teistest sarnastest, raha oli kõigil vähe ja süsteemid kas ligadi-logadi või hoopis kõlbmatud. Muidugi, meil oli haridus ja meil olid julged (ja vahel ka hullumeelsetena tunduvad) ideed. Peamine aga, et neid esimeste IT-visionääride ideid usaldati. Mike Bracken, Ühendkuningriigi valitsuse digitaalteenistuse tegevdirektor, kelle juhtimisel praegu sealset e-riiki ehitatakse, ütles mõned aastad tagasi Postimehele antud intervjuus, et just usaldus on see, mis talle Eesti puhul kõige enam muljet avaldas ja mis ka Eesti edu taga on, ja seda kahes mõttes. Esiteks, riigi usaldus IT-kogukonna vastu, mis aitas üles ehitada riigisüsteemid, ja samas andis IT-kogukonnale võimaluse oma oskusi rakendada ja arendada. Ja teiseks, inimeste usaldus riigi vastu, et riigi käsutuses olevate andmetega õigesti ja turvaliselt ringi käiakse.

Seega, mitte niivõrd e-riik ise, vaid selleni viinud lähenemine, mis tugines julgusel ja usaldusel, on põhjus, miks Eesti on jõudnud sinna, kuhu ta on jõudnud.

Muidugi on eeskujuks olemisega seotud rida ohtusid, peamine neist ehk see, kui usaldusel ja julgusel tuginev uuenduslikkus maineprojektiks taandub ja end kriitikale sulgeb. Seetõttu ei tohi kriitikat tõrjuda ega end kritiseerijale vastandada, vaid seda tuleb arvesse võtta ja vaadata, kas ühte või teist asja saab paremini teha. Kriitika käib heatahtliku kõrvaltpilgu juurde niisama nagu tunnustus, ja sellest tuleb õppida.

Paar aastat tagasi rääkis Economisti peatoimetaja John Micklethwait, et tavaliselt siis, kui väljaande toimetuse koosolekutel on arutluse all mõni peaaegu võimatu või vähemalt raskesti lahendatav probleem või mõni oluline uuendus, siis leidub alati keegi, kes ütleb: mis mõttes see võimatu on, kui eestlased on sellega hakkama saanud. Tema nimetas seda Eestit käigus hoidvat jõudu mõtlemise vabaduseks.

Ja see mõtlemise vabadus peaks ühendama endas nii julguse, usalduse kui õppimisvõime.