Siim Krusell: edukatest immigrantidest ja ebavõrdsest kohtlemisest

analüütik Siim Krusell Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eestisse on pärast iseseisvuse taastamist rännanud umbes 15 000 inimest, ent seni pole meil olnud kuigivõrd tegemist majanduspõgenike, pagulaste ega ka nende lõimimisega tööturule, kirjutab statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell. Seni on kogemus meile saabunutega pigem positiivne.

Alates iseseisvuse taastamisest ei ole sisseränne Eestisse lakanud. Viimane rahvaloendus annab üsna hea pildi, millise sotsiaal-demograafilise profiiliga inimesed on Eestisse alates 1991. aastast saabunud ja kuidas neil on tööturul läinud.

Ette rutates: senine pilt pärast iseseisvuse taastamist Eestisse saabunutest kaldub toetama pigem immigratsiooni suhtes positiivset seisukohta. Ja veel rohkem ette rutates – pilt seni Eestisse elama asunutest.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis pärast iseseisvuse taastamist siia saabunuid ja siin mitte sündinuid tööealisi inimesi ligi 15 000, nende hulgas oli meeste ja naiste osatähtsus üsna sarnane. Hariduse ja vanuse puhul olid aga silmanähtavad erinevused. Parimas tööeas ehk 30–49-aastaste inimeste osatähtsus oli välispäritolu rahvastiku seas tunduvalt suurem kui Eestis keskmiselt ja samuti oli märkimisväärselt suurem kõrghariduse omandanute osatähtsus. Sisserännanute päritoluriigi puhul oli pilt päris kirju – Venemaast Pakistanini.

Iga riik ja rahvas on oma nägu ning kõigil on ainuomane kultuuriline, majanduslik, geograafiline taust. Samas on võimalik sisserännanute päritoluriike rühmitada, arvestades nende praegust majanduslikku arengutaset või piisavalt pikka aega kuulumist ühisesse poliitilisse ruumi. Praegusel juhul on eristatud kolm riikide rühma: esimeses on ELi liikmesriigid ja arenenud riigid mujalt (nt USA, Austraalia), teises rühmas on endised NSVLi liiduvabariigid (va ELi liikmed), kolmandasse kuuluvad kõik ülejäänud riigid.