Paistab, et just seda peaksidki nutikad ja teadmistega inimesed tegema: leidma üles probleemi, mis ühiskonda pitsitab, ja mõtlema sellele välja lahenduse. Patsiendid on rahul – arst on lähedal ja kiiresti kättesaadav. Arstid on rahul – aja- ja inimressurss on mõistlikumalt kasutatud. Eestis on piirkondi, kus arst ei ole kaugel üksnes ajalises, vaid ka ruumilises mõttes. Veebis aga ei ole kaugusel tähendust, asugu arst või Soomes. Pealegi, videovestluses on ehk lihtsam ka piinlikumatest tervisehädadest rääkida – videopildi saab soovi korral välja lülitada. Oluline on, et inimene saab abi.
Terviseametile paistab see aga veidi teisiti: kuna tegu on tervishoiuteenusega, on selleks vaja tegevusluba ja peale selle tuleb kõik tervishoiuteenused dokumenteerida.
Ühelt poolt on terviseameti ärevus mõistetav: kõik nõuanded inimese tervise kohta, mida inimene arvab saavat asjatundjatelt, peavad ka garanteeritult asjatundlikud olema. Kui äpipood pakub nutiseadmesse rakendusi, mis annavad nõu, kuidas näiteks jõusaalis harjutusi teha, ja kui selle tagajärjeks on vigastatud põlved – kui peaks halvasti minema –, on see äpikasutaja enda vastutus. Tervishoiuteenuse puhul on lood teised.
Laiemalt aga on siin küsimus selles, et tehnoloogia areneb kiiresti ja seadusandlus ei jõua järele. Seadused ei sünni ju ise, vaid nende tegemiseks on peale vajaduse tarvis ka neid, kes saaks aru nii muutunud vajadustest kui ka sellega kaasnevatest tehnoloogilistest ja juriidilistest aspektidest.
Paraku ei ole selliseid inimesi just üleliia palju. Muidugi, see ei ole üksnes Eesti probleem. Mõtleme kas või sellele, milliseid jõupingutusi tehakse Euroopas ühtse digituruni jõudmiseks ning kui keeruline võib olla seletada sellega kaasnevaid detaile poliitilistele otsustajatele, kel vanuse, huvipuuduse või harjumuse tõttu asju vana moodi ajada suurt aimu ei paista olevat, millest ülepea jutt. Nii ei peaks üleliia imestama, et siin asjad palju lihtsamalt ei liigu. Ehkki ju võiks.
