Kaire Uusen: mis tõstaks eestlase uuesti püsti?

Kaire Uusen. Foto: Mihkel Maripuu

Vaatamata suurtele eurorahadele ja näilisele innovatsioonile pole Eesti elatustase eriti paranenud, ometi peaks suurenev väljaränne ning immigratsioonipelgus olema viimane tilk karikasse, et siinset elu hakata paremaks muuta. Aga ilmselt ei ole, kirjutab Postimehe arvamusportaalis ajakirjanik Kaire Uusen.

Hiljuti leidsin ühest Ameerika portaalist arvamusartikli pealkirjaga: «Kui Eesti on nii edukas, siis miks inimesed sealt lahkuvad?» Autor märgib, et kiitjad vist ei tea, et e-ajastu ideaalnäiteks olevas Eestis on rahvaarv kogu aeg languses, ja lisab, et riigi majandusedu saab tegelikult mõõta vaid inimeste järgi. Kui inimest ei väärtustata, on ühe klikiga tehtud tuludeklaratsioonid ja e-hääletused (ka majanduse seisukohalt) üsna mõttetud.

Lugedes viimase aja kirglikke arvamusi eelmainitud teemadel, tuleb silme ette pilt eestlasest kui maas lebavast vennikesest, kellel pole oma elu üle kontrolli ning kes loodab, et kui ta teeb loogikale vastupidiselt, saadab teda edu. Püsti tõusmise asemel vajub ta aga üha sügavamale hädasohu.

Naudime kaasmaalaste kannatusi?

Dale Carnegie ütles sada aastat tagasi, et kui tahad vasikat meelitada koplisse, siis maasikate ja vahukoorega seda ei tee, vaid pead teadma, millega saavutad eesmärgi.

Kui Eestist lahkutakse väikese palga pärast, siis ei hoia inimesi kinni loosungiga «Aga meil on edukas e-riik ja ilus loodus» või ähvardus «Kuradi mugavuspagulased, Soomes ei oota teid keegi», mis ei ole ju lahkumispõhjusega seotud.

Kui probleem on palkades (ja ilmselt selles ainult ongi), siis peaks seda probleemi lahendama – kui see on Eesti tuleviku ja majanduse jaoks oluline. Lähiajaloost leiab ju kümneid näiteid, kuidas erinevad riigid on edukalt raskustest välja tulnud ning probleeme vähendanud. Meie justkui loodame, et asi paraneb iseenesest, või siis eurorahade toel.

"Meie justkui loodame, et asi paraneb iseenesest, või siis eurorahade toel."

Vahel tundub, et selle taga on alateadlik kaasmaalaste kannatuste nautimine, nagu tahakski, et eestlane teeks rasket tööd, aga teeniks vähe või töötaks ennast surnuks.

Palgateemad on viimasel ajal vaibunud, sest Tallinnast kaugemal elavate inimeste sõnavõttu võetakse vasakpöördena. Muude kulutuste kasvu – kas või välisele särale, kontoritele, autodele peetakse aga lausa piiblikäskudeks (võrdluseks tooks hea näite, et Eesti üks paremaid erialaajakirju sünnib tagasihoidliku Läänemaa sauna eesruumis! Ja kui palju uhkes keskkonnas või suure raha eest tehtud asju on õige pea hingusele läinud!). Kui otsustajad suurendavad palku ja hüvesid, on see parempoolne mõtteviis ja aus konkurents. Fakt on aga see, et oma palgast rääkides on iga inimene vasakpoolne, ka kõige suurem kapitalist.

Kui riik tahab inimesi kinni hoida, siis peaks kogu majandus- ja sotsiaalpoliitikat sellest eesmärgist lähtuvalt juhtima. Pärast valimisi ei ole kuulnud riiklikul tasemel ühestki sammust, mis peaks kõigi nende eesmärkideni viima, mis olid valimislubadustes välja käidud.

Keegi pole Eestis rahul

Me justkui tahaks väljarännet peatada, aga selle asemel suretame üldisel heakskiidul (või ükskõiksuse saatel) veel enam maapiirkondades elu välja, loobime ettevõtjatele kaikaid kodarasse ning samas oleme rahul, et liiga paljudele inimestele jätkub vaid miinimumpalgaga tööd – kuigi see kõik on meie eesmärgi vastu. Hinges tahaks küll eestlane, et kõigi huve arvestataks, riik nii kodanike kui ettevõtjatega, ettevõtjad töötajatega, aga tegelikkuses teeme täpselt sellele risti.

"Me justkui tahaks väljarännet peatada, aga selle asemel suretame üldisel heakskiidul (või ükskõiksuse saatel) veel enam maapiirkondades elu välja, loobime ettevõtjatele kaikaid kodarasse ning samas oleme rahul."

Mäletan suurettevõtjast välismaa sugulase juttu, kui ta Nõukogude ajal Eesti sugulastele selgitas, kuidas läänes «kõik toimib». Vastus oli lihtne: ega sealgi taha ükski ettevõte vabatahtlikult suuremaid makse või palku maksta. Kuid riik on olnud kaval (ka põhjamaades), et seob kohustused hüvedega –  kõigil on kasulikum täita nõudeid. Suurem kulu ja pingutus võib tuua hiljem kokkuvõttes rohkem kasu ja turvalise seljataguse. N-ö kannatajale ettevõtjale hüvitab riik mitmed pingutused kas maksusoodustuste või muul moel.

Eesti ettevõtluskeskkond ja ka üldine elu on selline, et pigem karistatakse kohusetundlikkust ja tublidust. Kahjuks ei ole Eesti eluga rahul ka need, kellel läheb hästi, isegi nemad tahavad siit ära või muutusi. Vastuolu on ka siin – kõik need Eesti ettevõtjad, kes siin põhjamaade majanduspoliitikat kiruvad, vaatavad ise ainult sinna. Seega ei meeldi Eesti riik justkui kellelegi. Nii inimene kui ettevõtja saavad igal juhul peksa, ole kui tubli tahes.

Kui küsida, mida me, eestlased tegelikult tulevikult tahame, siis ei teagi. Ei taha, et Eesti rahvaarv kahaneb ja välja rännatakse, aga mugavuspagulasi ka tagasi ei taha, paljulapselisi ei salli, toetuse vajajaid vihkame, aga ainult seni, kuni me ise toetust vajame, siis kirume, et toetused on väikesed ja turvatunnet pole. Palka tahaks ka juurde, aga ei julge enam, sest siis öeldakse, et oled vasakpoolne või tahad elada nagu kreeklane.

Vihkamine ei vii kaugele

Pagulastest ei saa samuti mööda. Kui vaadata rahvastiku muutust Euroopas viimase paarikümne aasta jooksul, peab olema küll päris loll, kui uskuda, et meid see ei puuduta või saame sellele vastu seista. Kui Eesti pole erinevalt teistest riikidest isegi suutnud suurt osa oma rahvastikust panna eesti keelt rääkima (ja seda imestavad väga paljud välismaalased, kuidas on see mitukümmend aastat pärast taasiseseisvumist võimalik!) ning enamik nõukogude immigrantidest elab siin edasi, siis miks peaksime suutma maailmas toimuvaid protsesse peatada?

Vihkamisega aga ei jõua kaugele, see teeb enda elu raskeks ning raske on see juba nagunii (väljaränne, madalad palgad, vaesus jne). Võib-olla tuleks võtta just nüüd vastu teine otsus – muuta teadlikult vaenlased liitlasteks. Ehk see isegi tasakaalustab meie seni venestunud ühiskonda, kui siin elab ka hoopis teise taustaga inimesi.

"Kui ma esimeste rõõmuks oma jutu lõpetasin, pühkisid viimased pisaraid, öeldes, et nad ei teadnudki, et meil on nii raske elu olnud ja Venemaa on nii palju kurja teinud."

Julgen seda öelda taas isikliku kogemuse põhjal. Mõned head aastad tagasi pidin välismaal rääkima väga kirjule grupile Eesti elust ja natuke ajaloost. Tüüpilise kannatanud eestlasena alustasin 1940. aastate sündmustest ja küüditamistest. Lääneeurooplased haigutasid (ja ütlesid, et küllap olite ka ise süüdi, et venelased teid ründasid), ida poolt pärit mehed-naised vaatasid mind altkulmu. Ainsad, kes siiralt mu jutule kaasa elasid ja lisa pärisid, olid Aafrika ja Lähis-Ida riikide esindajad.

Kui ma esimeste rõõmuks oma jutu lõpetasin, pühkisid viimased pisaraid, öeldes, et nad ei teadnudki, et meil on nii raske elu olnud ja Venemaa on nii palju kurja teinud. Sel hetkel mõtlesin vist esimest korda, et kas tõesti mõistavad need kauged ja paljukannatanud rahvad eestlasi paremini kui meie rikkad läänenaabrid?

Seega, ehk ei olegi võõraste lisandumine enam nii hull, vaid annab sisetarbimisele hoogu juurde, tuleb tööd ja raha. Muidugi jäävad ka ohud, seda ei eita üldse!

Me ei sure välja

Aga eestlane on alati oma vaenlastega koos elanud või neid hambad ristis teeninud, aga nüüd oleks esimene kord, kui tegemist on inimestega, kes pole meie üle valitsenud. Kes vaatavad ehk meile alt üles, on ehk isegi tänulikud.

EKRE jt jaoks ütleks, et äkki nüüd – teist värvi ohu tõttu, suureneb eestlaste patriotism, natsionalism ja soov oma ühiskonda tugevamaks ehitada, vähendada vaesust ja luua uusi rikkusi, hoida alles heledaid juukseid ja siniseid silmi? Seni ei ole seda tehtud, vaid lamame ikka märtritena maas, lahkudes ise esimesel võimalusel välismaale ja abielludes välismaalastega (ka mustadega).

Mulle tundub pagulaste teema olevat hoopis eestlastele süllelangenud õnn – mis paneb paljukannatanud eestlase vere keema, sünnitab patriotismi, tundma esimest korda heategijana, suure ja tähtsana.

"Lamame ikka märtritena maas, lahkudes ise esimesel võimalusel välismaale ja abielludes välismaalastega (ka mustadega)."

Juba tunduski, et eestlane on üks neist rahvastest, kes tunneb alateadlikult, et on aeg välja surra, kuna maailma rahvastik on ainuüksi 40 aasta jooksul kolmekordistunud ja tuleb teistele ruumi teha! Äkki võime saja aasta pärast öelda, et tänu 21. sajandi teisel kümnendil toimunud muutustele ja sisserändajatele mustalt mandrilt oleme jätkuvalt iseseisev riik?