Aimar Ventsel: kui lihtsalt aktsepteeriks?

Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Lendasin ma Washingtoni, USA pealinna. Haarasin kaasa mõned Eesti lehed. Neis kõigis muidugi oli üks keskseid teemasid pagulased. Lugesin kaasavõetud Äripäeva. Seal kirjutati sellest, kuidas varsti minnakse Ukrainasse IT-spetsialiste otsima. Pole just pagulased, aga ikka välismaalased. 

Vaatasin ka näoraamatusse. Seal said lisaks pagulastele ja islamiterroristidele pihta veel homod, liberastid, tolerastid ja multikultifännid. Siim Nestor kaebas oma seinal tõusva rassismi üle. Tulin USAst tagasi ja mõne nädala pärast legaliseeriti sealmaal üle riigi samasooliste abielud.

Washington mulle meeldis, rohkem kui teised kohad, kus ma USAs olen viibinud. Linn on kuidagi avar ja roheline. Laiad promenaadid, palju parke, kõik on puhas, inimesed on viisakad ja naeratavad tihti. Isegi pinkidel ööbivad kodutud tahavad teinekord vaid lihtsalt sõna juttu puhuda ja soovivad siis head päeva. Kodutud on kusjuures mustanahalised, Washingtonis olid kuni 2011. aastani mustanahalised enamuses.