Ahto Lobjakas: kes oleks parim kandidaat Eesti välisministriks?

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Eesti järgmine välisminister peaks suutma suhelda kui võrdne presidendiga, omama autoriteeti kogenematu peaministri silmis ja, mis kõige olulisem, olema tõsiseltvõetav väljaspool Eestit, kirjutab arvamusportaalis kolumnist Ahto Lobjakas.

Kokkuvõtlikult on Eesti välispoliitika probleemiks mõnda aega olnud asjaolu, et Toomas Hendrik Ilves ei käi Brüsselis. Presidendi ametikoht ei anna talle pääset tippkohtumistele, välisministrite igakuistest kogunemistest rääkimata. Kuni peaminister oli Andrus Ansip, ei olnud sellest probleemi. Eelmine peaminister käis ELi ülemkogudel heal meelel ja hoidis näppu üsna hästi ELi pulsil. Urmas Paeti lahkumisega valitsusest eelmise aasta sügisel oli kataklüsm: kümnendiga kogemust lugenud tandem asendus Rõivase ja Pentus-Rosimannuse näol välispoliitilise tühja kohaga.

Eesti ametnikkonna professionaalsus seisis hea selle eest, et midagi päris hullu pole juhtunud (kui Soome suhted välja arvata, aga soomlased on õnneks kannatlikud). Aga ametnikud on ametnikud ja poliitikud poliitikud põhjusega. Ametniku töökirjeldus erineb poliitiku töökirjeldusest, nagu karjäärihorisontki ja vastavalt suhe vastutuse ja suurte otsustega. Teatava loomulikkusega võttis Ilves sügisest üle välisministeeriumi kaudse juhtimise. Pentus-Rosimannus teda ei takistanud (ilmselt teadlikult). Enamus välisministeeriumi juhtivaid ametnikke võlgeb oma karjääri mingil moel tänasele presidendile. Aga ometi on selline olukord kaugel ideaalist.

Eesti diplomaadid on välispoliitika kujundaja silmad ja kõrvad, aga asuvad põhiseadust austava presidendi jaoks justkui tundlate otsas, seda nii info saamise kui käsuliini mõttes. Aegajalt juhtub õnnetusi (meenutagem Margus Laidret Soomes). President frusteerub (tema twitterifeed koosneb vaid Ukrainast, Venemaast ja aegajalt Soomest -- kusjuures viimases juhatab president välispoliitilisi vägesid).

Bildti või Sikorskit meil pole

Meie regiooni lähiajaloo välisministri kullastandardit esindavad Carl Bildt ja Radoslaw Sikorski. Vastavalt Rootsi ja Poola eelmisi välisministreid seob omamoodi karisma, asjatundlikkus ja midagi, mida Margaret Thatcher oleks kirjeldanud kui «kuivust» (vastandina «märgadele» poliitikutele, kel puudub kriisipoliitikas selgroog ja kompromissitus). Bildti või Sikorskit meil võtta pole. Pentus-Rosimannusel puudusid kõik kolm atribuuti. Urmas Paet saanuks poolteist punkti kolmest.

Bildti/Sikorski skaala poolik rakendamine võib aga tänasele Eestile pigem teha karuteene. Reformierakonda vaadates pole võimatu, et saame välisministriks järgmise hübriidi parteikarjeristist ja/või -ideoloogist, kes ühe omaduse olemasolul hakkab sellega kompenseerima teiste puudumist. Kujutagem näiteks ette Jürgen Ligit selles ametis. Palju parem poleks karismata välispoliitikatehnokraat.

Tänase Eesti välisminister peab esmajoones toimima stabilisaatorina olemasolevas süsteemis ning seda oludes, kus järgmisel aastal lahkub ka Ilves. Seejuures oleks äärmiselt halb mõte teha valitsuse puuduva välispoliitilise kompetentsi kompenseerimiseks presidendiks mõni eksdiplomaat.

See lörtsiks omakorda presidendiameti, kusjuures välispoliitika juhtimine jääkski kiiva. Seetõttu on äärmiselt vajalik üks asi: et järgmine välisminister tunneks väga hästi Brüsselit. Sest see, mis täna kõige rohkem kiivas on, on Eesti välispoliitika nüansseerimine.

Välisminister peab olema inimene, kes kasutab maksimumini ära oma ligipääsu Brüsselile. Sealhulgas kõik võimalused kolleegide sondeerimiseks ja adekvaatse info tagasitoomiseks. Kusjuures ta ei tohi erinevalt Pentus-Rosimannusest endale reegliks teha nn üldasjade nõukogude vältimise kuna see võib tunduda igavana. üldasjade nõukogus valmistatakse ette tippkohtumisi ja need on seetõttu strateegiliselt äärmiselt olulised.

Meie võltssõbrad

Järgmine välisminister peab ühelt poolt suhtlema kui võrdne presidendiga, teiselt poolt omama autoriteeti kogenematu peaministri silmis. Kolmandaks ja ehk kõige olulisemalt, ta peab olema tõsiseltvõetav väljaspool Eestit.

Õigete teeside mahalugemisele võidakse plaksutada, eriti kui inimene teeb seda ilmekalt. Aga sõbralikud välisplaksutajad on meile võltssõbrad. Nad julgustavad ja ässitavad meid kui tsirkuseloomi, oma huvides.

Iga mõistlik lääne diplomaat ja poliitik - meie sõnade tegelikud adressaat - teeb oma järeldused, oma eeldustel. Teda huvitab ennekõike Eesti esindaja adekvaatsus. Et saada head hinnet, peab välisminister suutma läbi teha nö omasugususe testi - saada võetud liitlaste poolt inimesena, keda võib usaldada. See on ühe väikse kriisiriigi kriisivälispoliitika tegususe kõige olulisem garant.