Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver on salapärane mees. Ta lükkab osavalt rambivalgusesse suusakoondise iga väiksemagi mutri. Ta suudab kirjeldada iga sportlast ja taustajõudu justkui taevast maale laskunud jumalat. Kuid Alaver ise jääb pea alati targu tagaplaanile.
Intervjuupalved lükkab ta tavaliselt viisakalt tagasi, öeldes, et iga teine vääriks rohkem tähelepanu. Tema olevat vaid lihtne treener.
Ometi on just Alaver see mees, tänu kellele oleme saanud elada kaasa Andrus Veerpalu ja Jaak Mae medalivõitudele, tänu kellele oleme saanud valada õnnepisaraid ja tänu kellele on kirjeldamatult uhke tunne olla eestlane.
Töö, mis Alaver selle nimel on teinud, jääb tihtipeale varju. Vähesed teavad, kuidas ta öösiti üles ärkab, et paberitööd teha. Vähesed teavad, kuidas ta poole ööni üleval on, et erialakirjandusse kaevuda. Ja vähesed teavad, kui palju on ta pidanud oma eraelust loovutama, et suusakoondisega mööda maailma rännata. See on tema elu.
Aastaid on räägitud Eesti suusakoondise salarelvast. Kord on see maailma parim hooldemeeskond, teinekord aga füsioterapeut Lauri Rannama, siis aga tublid suusatajad. Tegelikult on Eesti suusakoondise üks ja ainus salarelv peatreener Mati Alaver.
Tema on kogu tiimi kokku pannud, tema kirjutab plaanid ja tegevuskava. Geniaalse müügimehena meelitab ta ligi nii meedia kui ka sponsorid. Isegi kui mõne nigelama hooaja lõppedes pole olnud ette näidata ei tulemusi ega sportlasi, kes neid saavutada võiks. Suusatamine on ikka ja alati pildil.
Pange tähele: tänavune hooaeg võib sellisel kujul jääda viimaseks. Kevadel sai Alaver – tsiteerides Jelena Välbet, maailma parim suusatreener – Venemaalt kutse asuda suurriigi koondise peatreeneriks. Mitte ükski Eesti treener pole kunagi varem nii kõrgele lennanud.
See on kutse, millest enamik treenereid ei oskaks unistadagi. Venemaa on siiski suur suusariik. Vaat et suurim kogu maailmas. Seal leidub kõike – naftat, raha, vilja ja tuhandeid andekaid suusasportlasi. Pealekauba on tulemas Sotši olümpia, mille eel rahaga ei koonerdata.
Venemaal saaks Alaver keskenduda oma suurimale armastusele – sportlaste treenimisele. Ta ei peaks kulutama närvirakke sponsorite otsimisele, aukliku eelarve lappimisele ega suhtlusele kriitikanooli pilduvate ajakirjanikega.
Eestisse jäädes seisaks see kõik paratamatult ees. Pärast Veerpalu ja Mae lõpetamist jääksid tema hoole alla noored mehed, kes on alles oma karjääri alguses. Ta alustaks kõike otsast. Pole kahtlustki, et ta satuks siia jäädes peksupoisiks. Seda näitas juba mullunegi hooaeg.
Medalitega ära hellitatud rahvas ja meedia ootab ju suusatamise eduloo jätku. Vähemalt praegu ei paista seda aga tulevat. Ja kust leida siis jätkamismotivatsiooni?
Venemaal saaks ta aga kohe rakendada oma Nõukogude pärandiga treeningmeetodit: kes suurele koormusele vastu peab, tõuseb ka tippu. Olgem ausad – Eestis oleks sportlasi, kes sellisele valule vastu peaks, ikka mitu korda vähem.
Ärgem arvakem, et keegi sooviks Alaveri lahkumist Eesti suusatajate juurest. Vastupidi – see oleks Eesti suusatamise surm. See oleks ühe ajajärgu lõpp. Samasugust meest poleks mitte kuskilt võtta. Mine tea, ehk mitte kunagi. Ja alles tagantjärele tekib küsimus: kas me ikka oleme suutnud teda vääriliselt hinnata?