Nele Sillaots: Eesti vajab pagulasteemal jõulist positiivset sõnumit

, tõlkija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süüria põgenikud Zaatari põgenikelaagris Jordaanias.
Süüria põgenikud Zaatari põgenikelaagris Jordaanias. Foto: SCANPIX

Tõlkija Nele Sillaots pöördub kõigi nende poole, kes seotud pagulasteemal arvamuse kujundamise, otsuste langetamise ja tagajärgede eest vastutamisega: vaja on loobuda vaikimisest ning tuleb hakata inimesi teavitama. Võõraviha on teadmatuse tagajärg. 

Pöördun käesolevas artiklis eeskätt valitsusjuhi, valitsuse liikmete ja rahvaesindajate, kohalike omavalitsuste, ajakirjanike, meediategelaste ning kõigi nõunike ja suhtekorraldajate poole, aga ka MTÜ-de esindajate ja kõigi teiste puudutatud isikute poole, kes on seotud pagulasteemal arvamuse kujundamise, otsuste langetamise ja tagajärgede eest vastutamisega. Kutsun teid vaikimisest loobuma ning algatama laiapõhjalist teavitustegevust, sest iga Eesti ees seisev väljakutse on meie kõigi ühine väljakutse – jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm aga poole suurem. Meie, kodanikud, soovime olla informeeritud, sest nii on võimalik otsuseid ja nende tagajärgi mõista, koos midagi head ära teha, tagajärgedega toime tulla ja eluga edasi minna. Teadmatus aga töötab positiivsete tulemuste vastu.

Oleks tarbetu hakata teile üle selgitama vajadust olla solidaarne Euroopa Liidu, eeskätt pagulasi vastu võtvate riikide esimese vööndiga, kelle võimekus on ammendumas, sest teate seda kõike isegi. Te mõistate sõjapõgenike rasket olukorda, olete teadlikud pagulaslaagrite õõvastavatest tingimustest ning tuttavad ÜRO raportiga meie ees seisvate väljakutsete eskaleerumise kohta. Te mõistate, et üles on köetud asjatu paanika ning kutsute üles sellest hoiduma, sulgete Delfi näitel isegi pagulasteemalisi sõnavõtte anonüümses kommentaariumis. Teate, et põgeniketulv ei peatu reaalsete meetmete rakendumiseni lähteriikides, poliitilise ja majandusliku olukorra stabiliseerumiseni Aafrikas kohapeal. Ent käegakatsutavam probleem on materialiseerumas siin ja praegu, Eesti linnas ja külas, meie inimeste meeles ja argielus. Hetkel tundub, et selle mõistmisega on meie juhtidel raskusi.

Lühinägelik vastuseis

Juba enne, kus on algamas läbirääkimised kohalike omavalitsustega pagulase abivajaduse, nende vastuvõtmise korra ja võimaliku arvu selgitamiseks, kohtame lühinägelikku vastuseisu. Viitan Tartu linnapeale Urmas Klaasile, kes teatas esmaspäeval, et pagulastele oleks pakkuda küll tööd, aga mitte sotsiaaleluruume, sest neid napib tartlastelegi. Inimene, kes pagulaste vastuvõtmise korraga tuttav ei ole, ei pea teadma, et Urmas Klaas eksib, kui ta kõneleb sotsiaalkorteritest – kohalikele omavalitsustele tasutakse pagulaste majutamise kulud ning eluruumid leitakse üüriturult. Lisaks on Tartul meeri enda sõnul olemas töökohad, millele pagulane võib asuda ja end ise ära elatada – milleks on talle sellisel juhul vajalik sotsiaalkorter? Enne arvamuse kujundamist ja otsustamist võiks linnapea näidata eeskuju enda kurssiviimisega, mitte olla kammitsetud eelarvamustest ja hirmudest kaotada näiteks põline valija, rentaablus või välistudengid. Võime tegelike põhjuste üle vaid spekuleerida, sest tema ettekääne ei päde ning rahvaga meer selle asja üle sisuliselt ei aruta. Olgu see õppetunniks kõigile omavalitsustele, kuidas kommunikatsiooniviga vältida.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse tõdeb, et omavalitsustel tuleb silmitsi seista keeleõpetajate ja tugiisikute puudusega, kes aitaksid pagulastel Eesti ühiskonda sisse elada. Kui uskuda peaministri eeldust, et Eesti võtab kahe aasta jooksul vastu 150–200 pagulast, seejuures soovitavalt pereinimesi ja kristlasi Süüriast ja Eritreast, ei jagugi neid iga omavalitsuse jaoks. Neid on piisavalt vähe, et tagada nende toetamine vabatahtlikus korras, kui seda vaid küsitaks.

Mida vajab üks sõja eest võõrasse riiki, täiesti võõrasse ühiskonda põgenev pere? Katsume samastuda. Praeguse kommunikatsiooni foonil on tunda, et neile tagatakse ellujäämiseks vajalik ning teenuste kättesaadavus väga pika hambaga. „Me oleme sunnitud abistama,“ on ametlik retoorika. Rahvas tunneb seepeale, et ta on sunnitud seda taluma, et eestlase kannatus jätkub par excellence. Õpetaja on sunnitud teisest kultuurist pärit last õpetama, järele aitama ja teiste lastega harjutama. Inimesed kohe on sunnitud neile tänaval näpuga näitama, jõllitama, sosistama ja ehk oma vahest varjatumal, vahest avalikumal viisil nende edasijõudmist takistama, neil elu kibedaks tegema, neile oma vastumeelsust igal moel väljendama, neile mootorrattademonstratsioonil oma taguotsa paljastama, kuhu on maalitud „iga roju oma koju!“.

Mitte sund, vaid võimalus aidata

Mis oleks, kui muudaksite oma retoorika positiivseks? Mis oleks, kui sunnist saaks võimalus. Võimalus aidata, võimalus saada vabatahtliku töö kogemus, võimalus osaleda edukas integratsiooniprotsessis ja olla eeskujuks naaberriikidele, võimalus näidata end tsiviliseeritud riigina, kus elavad vastutulelikud, abivalmid, usaldusväärsed ja avatud inimesed. Selle võimaluse eelduseks on teadlikkus, seetõttu mis oleks, kui korraldaksite teavituskampaaniaid rahva harimiseks sellest, mis olukord valitseb Süürias ja Eritreas, milline on nende riikide rahvastiku koosseis ja usuline kuuluvus; mis on inimeste peamised tegevusalad ja haridustase; millistena on süürlased ja eritrealased end näidanud ja kuidas end ülal pidanud põgenikelaagrites Jeemenis, Kreekas, Itaalias, Türgis ja mujal.

„Milline näeb üldse välja süürlane, võib ta olla blond?“ märkas keegi küsida pärast nädalatepikkust „Süüria neegrite“ peksmisele õhutamist Facebooki veergudel. Vastukaaluks rääkis Aarne Rannamäe saates „Rahva teenrid“ isiklikust kogemusest Jeemenis, kus süürlast peetakse hoolimata kohalikuga sarnasest kultuuritaustast paremaks töötajaks – ta on aus ja töökas inimene, sest teda on niiviisi kasvatatud. Meie rahvas tõesti ei tea ega usu seda hetkel, ta on nii täis valearusaamu, hirmu ja vihkamist, et on valmis oma hõimlasele kõrri kargama, kui see sama meelt ei ole. Kui juba Rein Raud tõstab käpad püsti ja ahastab, et teda seob selle vihkava rahvaga vaid ühine keel ja kodakondsus, siis on keegi midagi tegemata jätnud, midagi on väga mäda.

Hoolimata oma praegu paljastunud võõravihast ja tahtmatusest tegeleda allikakriitilise, iseseisva teabeotsinguga, on eestlane siiski väga tubli spetsialist. Me oleme võimelised andma pagulasele hädavajaliku hingeabi, kui ta kord kohal on, teostama juriidilist nõustamist, tutvustama talle Eestimaad ja õpetama talle eesti keelt. Saame teda aidata ametiasutustega suhtlemisel ja õpetada Eesti kombeid; seda, millist ruumi, suhtlusmaneeri ja austust eestlane temalt ootab. Saame näidata talle kätte murud, millele ei maksa astuda, ning õpetada hindama koorilaulu ja lõkke ääres lustimist. Samuti saavad pered aidata kasvada lastel, kes nende lastega ühes klassis käivad, lasta lapsed kokku mängima ja suunata sobilikule käitumisele.

Võimalus kasvatada lojaalseid kodanikke

Toon isikliku näite ühe Tartus elava Pakistani pagulase lapsest, kes on juhtumisi minu poja klassivend. See väike, sirgeselgne, alati naeratav, vaikne ja viisakas poiss valdab puhtalt eesti keelt ja lõpetas kevadel esimese klassi viitega. Oleks südantlõhestav näha teisi teda peksmas, narrimas või muul moel alandamas lihtsalt tema staatuse, kellegi teise pandud sildi eest. Hetkel pole peale mu enda ja tema tubli klassijuhataja heasoovlikkuse aga põhjust arvata, et nii ei lähe. See saab olema teie tegemata töö, head juhid, otsustajad ja arvamusliidrid.

Me armastame väga oma põhiseadust ja oskame seda sobival hetkel tsiteerida. Lugegem siis koos üht kirjakohta, § 9: „Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel“. Teie asi on kaitsta õigusi, kuid ka midagi palju enamat – teil on võimalus kasvatada Eestile lojaalseid kodanikke.

Kutsun teid oma rahvaga rääkima ühe pagulase eeskujul. „Vahest kogeme endi ümber ebaõiglust, teadmatusest kantud hirmu ja viha või ebainimliku suhtumise õhutamist peavoolumeedias ja sotsiaalvõrgustikes ning tunneme suurt tungi oma nokk avada ja midagi välja öelda, kuid peame end selle jaoks liiga tühisteks. Kas see ei peaks olema mitte Martin Luther King või Nelson Mandela, kes peaks meie seast esile tõusma ja julgema esindada vastuhäält, mõistuse häält kesk loomalikkust? Ei. Me oleme kõik samasugused tavalised inimesed ning kui Sinu süda valutab, on Sul samasugune võimalus teha häält ja sünnitada muutusi, nagu igal teiselgi. Lihtsalt leia endas see julgus ja räägi tõtt.“

Parafraseerisin siin maailma noorimat Nobeli rahupreemia laureaati Malala Jousafzaid. Ta on 17-aastane haridusaktivist ja oma tegevuse eest Talibani poolt surma mõistetud Pakistani pagulane. Malala, keda tulistati Talibani käsul koolibussis pähe ning on sellest pikkamööda taastunud, jätkab juhtunu kiuste Aafrikas pagulaslaagrite külastamist ja sealsete õpilaste toetamist omanimelise fondi kaudu. Samuti rändab ta arenenud riikides ja tõstab maailma teadlikkust hariduse vajalikkusest tüdrukutele ja naistele, sh sõjapiirkondades ja pagulaslaagrites, aga ka Talibani mässuliste mõjualadel, kus tütarlastele kooliharidust ei võimaldata. Kui tema oleks üks Eestisse saabuvatest pagulastest, kas toetaksite tema püüdlusi, astuksite tema eest välja ja tagaksite tema õigused?

Oleme endast paremad

Tehniliste üksikasjade, arvude ja prognooside asemel, mida valitsus hetkel rahvale suvatseb teatada, vajame tugevat liidrihoiakut, seda, et te annaksite meile positiivse tõuke olla endast paremad. Me ootame teilt sõnumeid, nagu „Eesti on piisavalt tugev, jõukas ja haritud, et aidata neid, kes meie abi vajavad“. Ootame, et meid koheldaks Euroopa Liidus nõupidamiste laua taga võrdse partnerina ja et meid ära kuulataks, ent oleks aeg seda ka ise uskuma hakata, kujundada tahtejõuline ja edasiviiv visioon. See, kui sirgelt küntakse meie vaod, kui tõhus on integratsioonipoliitika, kui osavalt meil õnnestub vältida teiste riikide vigu, sõltub ainult meist endist.

Mäletage, et riik koosneb inimestest ja neil kõigil on oskusi panustada, olgu siis hea sõna, sokipaari kudumise või minu näitel kasvõi kvaliteetse tõlke teostamise kaudu. Otsustajad, te ei ole üksi. Kutsun teid rahvale selgitama pagulaste kodumaa rasket olukorda, nende suutlikkust ise hakkama saada, nende päritolu ja meie ühist tulevikku. Küsige, millist abi te meilt nende abistamiseks vajate ning teile antakse. Koos suudame kõike!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles