Ahto Lobjakas: Talibani tibud

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Tibusid loetakse sügisel, ütleb rahvatarkus. Kuigi rõhk on enneaegse entusiasmi pärssimisel, lubab mõttetera ka seda, et tulemata ei jää arvetegi klaarimise aeg. See hetk on nüüd Afganistanis enam-vähem käes.

Sõja üheksandal aastapäeval – ehkki kronoloogia on veidi hägune, kuna sõjas tunnistas NATO end olevat vaid paar aastat tagasi. Kusjuures sõja pikk ignoreerimine on osa kurja juurest. Afganistani on ehitatud kui katseklaasikultuuri, mis pole osutunud võimeliseks iseseisvaks eksistentsiks, ja nüüd on hilja.

Praeguseks on NATO (loe: USA) otsustajate peades hajunud illusioonid selle osas, mis Afganistanis töötab või ei tööta. Töötab toores jõud, küsimus on vaid selles, kas lääne toel püsiva keskvalitsuse teoreetilist vägivallamonopoli annab riietada läänes vastuvõetavasse vormi.

Tegelikult on seegi küsimus teoreetiline, kuna Afganistani «rahvuslikud julgeolekujõud» on  mõtteline suurus.

Puudu jääb kõigest – instruktoritest, relvadest, transpordivahenditest, moraalist. USA allikad hindavad, et välja langeb iga kolmas väljaõpetatu. Rääkimata sellest, et armee igale poole ei jõua – või ei julge minna, hirmus mässuliste (loe: kohalike) ees.

Avalikult on seda raske tunnistada, seetõttu meenutab Afganistanis toimuv lugu sellest, kuidas pime kurti aitas. USA riigisekretär Hillary Clinton on poliitilise lahenduse sine qua non’iks teinud õhtumaised naiste õigused. Kindral David Petraeus julgustab poliitikasse pürgijaid avalikult võimulolijaid kritiseerima.

President Hamid Karzaid ärgitatakse looma kohalikke «rahvamiilitsaid» – lääne teooria kohaselt on Taliban ühiskonnas võõrkeha. (Ei ole, ta on domineeriva rahvusgrupi domineeriv ühiskondlik-poliitilise eneseväljenduse vorm.)

Kõik kohalikud julgeolekulahendused tähendavad võimu koondumist tugevaima hõimu/klanni kätte, kes (a) surub teised alla ja (b) on keskvõimuga kliendisuhetes. Nagu vägivald, pole korruptsioon (igal tasandil) hälve, vaid lahutamatu osa võimu toimimisest Afganistanis.

Rahu Afganistanis saab olla vaid sõja jätkumine teiste vahenditega. Afganistan suudab pikas plaanis riigina eksisteerida sedavõrd, kuivõrd puštud seda lubavad. Puštude maal jääb kehtima puštude hõimuseadus, kompromissitumalt kui ükski lääne-eitus kusagil mujal maailmas. Tadžikid ja usbekid võivad parimal juhul loota Kurdistani stsenaariumile.

Karzai šansid mitte lõpetada nagu Najibullah sõltuvad sada protsenti NATO kohalolust ja kahanevad iga päevaga. Sellest saab ta isegi aru, siit ka eile Kabuli Serena hotellis alanud läbirääkimised mulla Omari esindajatega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles