/nginx/o/2014/09/05/3324411t1h0b3e.jpg)
EMOR/BNSi parteide edetabel kinnitab tendentsi: Eesti on väikese piiririigina ebastabiilse ja manipuleeritava demokraatiaga maa. Välisohtudega hirmutades on siseriiklikkusse debatti võimalik piisavalt õhku sisse puhuda, et valimistulemustes kajastuksid hirmud, mitte ratsionaalsed ootused ja lootused.
See, mida me täna näeme, on tavalise poliitika tagasitulek. Viimsepäevahõnguline valik Reformierakonna ja Keskerakonna vahel on kaotanud mõju. Valijad on naasnud halli argipäeva ja hindavad Taavi Rõivase & Co toimetulemist läbi igapäevavajaduste prisma - 40-protsendiline madalamalt võrreldes valimispäevaga. Õhk on süsteemist välja lastud, aga selle olulise vahega, et anomaalne valimistulemus määras riigikogu realiteedid edasisekski neljaks aastaks. Juhtparteide nõrkust arvestades ennustab see valitsuse populaarsuse kuhtumist ja üha ebastabiilsemat koalitsioonimatemaatikat. Olukorra hinda mõõdetakse süsteemi legitiimsuses -- pilt ja heli valitsuse pressikonverentsidelt vastavad järjest vähem avalikkuse ootustele (kui just ei juhtu majandusimet).
Halb on see, et tänasel poliitilisel süsteemil puuduvad kompensatsioonimehhanismid. Püsiv allajäämine küsitlustes Vabaerakonnale võiks sundida Reformierakonda juhivahetusele, aga on kaheldav, kas Kaja Kallas (või keegi teine) tahaks kortsu sõidetud parteid järgmiste valimisteni läbi poliitilise kõrbe tüürida.
Puudub ka toimiv opositsioon. Edgar Savisaar, kuigi visuaalselt liikvel, on kuuldavasti haiguse poolt taandatud ristiisa rolli, kelle kohtpaiksel klotsersõrmusel on parteis viimase sõna autoriteet, aga mitte loov võim.
SDE ja IRL ei ole initsiatiivivõimelised ja nende kergeima väljapääsu tee läheb ettenähtavas tulevikus läbi kellegi tugevama valitsuse. Vabaerakond on üks suur krediidimull ning EKRE süsteemi põhjatoitujana kõlbab koalitsiooniloogikatesse vaid halbades unenägudes. Mis jätab ainsaks alternatiivipakkujaks ikkagi Keskerakonna.
KE-SDE-VE valitsus mõne laguneva IRLi vaba radikaaliga oleks mõeldav, aga sellel lõikaks veel enne tekkimist jalad alt RE enda ennetav enesealalhoiukoalitsioon KEga. Ja nii saaks kokku need kaks manageriaalse poliitika traditsiooni, mis ongi Eesti demokraatia viinud sellesse kohanemisvõimetusse olukorda, milles ühiskond end täna leiab: juhte valitakse Venemaa poole vaadates, vaja oleks neid aga riigi igapäevamurede lahendamiseks täna ja tulevikus.
Vene oht oli see, mis tõi meile need Exceli tabelid, milles pole sõnagi selle kohta, mida teha faktiga, et Eestist kaob kuue aastaga 50000 töökäepaari või ette võtta hapnevate oludega Ida-Virumaal (mis on sealjuures Eesti riigi tegelikult olulisim strateegiline nõrk koht).