Inimene on ekslik. Me eksime 365 päeva aastas. Eksime kogemata, reegleid rikume tahtlikult. Liikluses on tahtlikel rikkumistel oma hind.
Alo Kirsimäe: juhtimisõigus pole põhiõigus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aastal toimus 28 308 varakahjuga liiklusõnnetust. 1435 inimkannatanuga õnnetuses sai viga 1748 ja hukkus 78 inimest. Liiklusõnnetuste kogukahju ületab 300 miljonit eurot aastas, mida võib võrrelda kolmveerandi kaitsekulutustega. See on kui kodusõda, kus võitjaid ei ole. Aga see pole oluline.
Oluline on alkohol. Rahul on tarnija, maksuhaldur, edasimüüja, lõpptarbija. Kättesaadavuse tagamine on püha. Alkoholi peab jaemüügist saama ka mitu tundi pärast seda, kui isegi apteegid on suletud. Omavalitsus ei tohi jaemüügi piiramise peale mõelda, see oleks justkui põhiõiguste kallale minek.
Rahatrahv ei mõjuta liiklusohutust
Möödunud aastal põhjustasid joobes juhid 20,5 protsenti liiklussurmadest, tänavu on roolijoodikud hauda viinud juba kuus inimest. Narva maanteel surmavad vigastused saanud imik on teadaolevalt noorim roolijoodiku poolt tapetu taasiseseisvunud Eestis.
Siiani on riik püüdnud seda kõike ravida ühe universaalse retsepti ehk rahatrahviga. Ikka tagantjärele, reageerivalt. Eelmise sajandi lõpust tänini püsinud trahviühiku tekkelugu oli lihtne. 1800-kroonine miinimumpalk jagati kalendripäevade arvuga (30) ja saadi päevamäär 60 krooni. 1. märtsil valikute ees seistes hääletasime uue hinnastamise poolt, millega retsept kallineb 2,5 korda. Kindlasti mõjutab see fiskaalpoliitikat. Mõju liiklusohutusele on küsitav.
Enam kui 90 protsendil liiklejatest ei ole ettekujutust oma juhtimisvõimekusest. Mõned ei soovigi tõde teada, teised ignoreerivad seda ning kolmandad ei tea, milliseid kriteeriumeid enda ja teiste ohutuse tagamiseks arvestada. Vaatamata testide ja liiklusreeglite pähetampimisele ei ole kõik kaugeltki võimelised kõikvõimalikes liiklussituatsioonides adekvaatselt käituma. Liiklushälviku probleeme rahatrahviga ei ravi.
Täiskasvanute liikluskäitumise mõjutamine peab olema hälbe- või probleemipõhine. Teisisõnu, juhikandidaadil tuleks kontrollida nii pingetaluvust, reageerimis-, orienteerumis- kui ka tähelepanuvõimet.
Lisakontrolli tuleb saata joobnuna vahele jäänud juhid, samuti trauma läbi teinud, terviseprobleemidega ja eakad juhid. Ja tulenevalt kontrolli tulemustest määratakse kas sõltuvusravi, järelkoolitus, meditsiiniline kontroll või juhtimisvõimekuse parandamisele suunatud nõustamine või keeldutakse juhtimisõiguse taastamisest.
Kuni uued rehabilitatsioonimeetmed välja töötatakse, seadustatakse ja esimeste tulemusteni jõutakse, kulub minimaalselt aasta-poolteist. Aga juba täna vajame kaitset liikluspättide eest. Seega eeldame õiguskaitse- ja justiitsasutustelt, et seaduses ette nähtud karistuse saaksid eranditult kõik, kellel vigadest ja tahtlikest rikkumistest on saanud käitumisnorm. Liiklejate elu ei saa olla kauplemisobjekt!
Vajame mõtteviisi muutust
Igaüks meist, kes me iga päev osaleme liikluses otseselt või kaudselt, saab tegutseda selle nimel, et muuta meie üldist liikluskäitumist üksteisega arvestavamaks ja ohutumaks. Peame harjuma endalt alati küsima üht küsimust: «Kas see, mida ma praegu teen, võib põhjustada kellegi raskelt viga saamist või hukkumist?»
Ja seda kõigil tasanditel: poliitilisel, täitevvõimu, teeomaniku, planeerija, projekteerija, ehitaja, hooldaja, õpetaja ning lapsevanema tasandil, kuni liiklejani välja. Igaüks meist peab panustama oma ohutuse tagamisse ja suhtuma vastutustundlikult teiste liiklejate ohutusse. Kui siiani on liiklussurmade eest vastutajaks peetud liiklejat, siis tegelikult vastutavad liiklussüsteemi ohutu toimimise eest ka selle kavandajad, elluviijad ja haldajad. Liiklejad vastutavad liiklusreeglite täitmise eest.
Kes kõhkleb, võib lahti võtta «uue» liiklusseaduse, millel vähem kui kuu aja pärast algab juba viies kehtivusaasta, ja liiklusreeglite osa üle vaadata. Ja sellesse ei maksa suhtuda kui rangete keeldude ja piirangute maailma, vaid võetagu seda kui meie endi loodud ühiskondlikku kokkulepet, mis on riigikogus heaks kiidetud. Üht-teist võib seal mitte meeldida, aga põhjuseta, lihtsalt kellegi kiusamiseks pole sinna sõnagi lisatud.
Vastutustundlik ja kaasliiklejatega arvestav käitumine moodustab kaaluka osa iga inimese panusest üldisesse liiklusohutusse.