Dokumentaalfilmide režissöörile Aljona Suržikovale omandasid Süüria sõda ja Euroopasse saabuvate põgenike voog väga isikliku mõõtme: tema tudengipõlve kaaslane kaotas sõjas kõik — peale soovi teha ausaid filme.
Aljona Suržikova: kodumaad armastava inimese päästmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uudistes ilmub iga päev aina uusi arvamusavaldusi, kas me peaksime põgenikke vastu võtma või mitte. Ja kui peaksime, siis kui palju.
Arvatavasti ei leidu ühtegi vaimselt tervet inimest, kes tahaks sõda. Kõik tahavad rahu ja ka mina tahan rahu. Ent kuidas peatada kogu seda vihkamislainet ja sõda, mis aina keeb meie ümber ja õhutab üksteist vihkama? Vihkamist suudab peatada ainult armastus. Sõda ei ole võimalik, kui inimesed üksteist armastavad.
Kui ma läksin 2006. aastal õppima Peterburi kino- ja teleülikooli, ei osanud ma kuidagi oodata, et ühiselamus saavad mu naabriteks Süüria tudengid. Endalegi üllatuseks leidsime nendega peagi ühise keele.
2006.–2008. aastal kõnelesid paljud Süüria üliõpilaste filmid sellest, et neid peetakse terroristideks, samal ajal kui nad on tavalised inimesed, kes tegelevad põlluharimise, loomakasvatuse ja muu sellisega. Mu koolikaaslane Kais Alhajor tahtis kangesti võimalikult ruttu sõita Venemaalt tagasi kodumaale Süüriasse. Süürlased hoidsid Venemaal alati kokku. Paraku tuli seal päris sageli ette skinhead’ide rünnakuid, lihtsalt viha «siiaroninute» vastu, üldse teist ihuvärvi inimeste peksmist.
Kais oli tõeline oma maa patrioot, tõi alati vaheaja järel kogu grupile kingitusi: rätikuid, maiustusi, puuvilju. Ja veel: vaheajalt naasis Kais alati uue filmi materjaliga. Ta tegi häid filme.
Õpingud lõpetanud, jäädvustas Kais neli aastat Süüria sõda. Me suhtlesime temaga Skype’i vahendusel ning ta kõneles ikka, kui hirmus on kaotada oma kodu, lähedased, ja päris, mida kõneldakse meil Süüriast. Sel talvel kirjutas Kais aga, et tema kodu pommitati, et sõda hävitab kõik, et kõik põgenevad, et tema isa ja onu on tapetud, et kõik, kes sõda jäädvustavad, tapetakse, et kõik muudkui kardavad. Tal on kolm last. Ta palus, et aitaksin tal viisat saada.
Ma kirjutasin Eesti saatkonda Türgis, et talle ja tema nooremale vennale antaks Eesti viisa, olime valmis teda režissöörina tööle võtma. Kuid sõda otsustab asju meie eest. Ankarasse Kaisil sõita ei õnnestunud.
Tulid aga üha uued kirjad, kõned ja Skype’i-sõnumid, abikarjed Türgi põgenikelaagrist. Küsimuse peale, mida mina saan tema heaks teha, ta pikka aega otse ei vastanud. Kais ütles, et tal on rohkelt ülesvõtteid Süüria sõjast, et me saaksime teha väga korraliku filmi, aga alles siis, kui ta on pääsenud.
Viimati võttis Kais ühendust kahe päeva eest. Ta ütles, et jõudis paadiga Kreekasse Kosi saarele, peab jõudma Rootsi, kus on lootust saada dokumendid, et siis pere järele tuua. «Aita mind, Aljonka, kaamerat oleks vaja, siin käib ehtne inimkaubandus. Ma tulin siia, ainult kuub seljas, ei mingeid asju, ei midagi. Ma oleksime kergesti võinud uppuda. Maffia toimetab inimesi edasi, aga see on vähemalt võimalus ellu jääda või elu alustada. See tuleb üles võtta. Sellest tuleb rääkida. Mul ei ole dokumente. Siin on üks sõber, tal on pass ja viisa. Kanna talle Western Unioni kaudu raha üle, ma ostan kaamera, võtan kõik üles, sina saad filmi produtsendiks.»
Rootslased aitasid eestlasi, kes põgenesid sõja eest paatides üle mere, nüüd aitavad nad samamoodi teisi põgenikke. Ma ei tea, kas Kais ostab kaamera või lihtsalt elab selle 300 euro eest, mida ta minu käest palus, aga kui inimene põgeneb sõja eest, tuleb teda abistada.
Tuleb meelde, kuidas Erich Maria Remarque’i raamatutes aitasid tegelasi peaaegu võõrad inimesed, need aga, kelle peale nad lootsid, ei reageerinud üldse. Minu valduses on kaks Kaisi tudengipõlve filmi. Neid vaadates võib mõista, kui tugevasti armastab ta oma kodumaad, mida nüüd ähvardatakse sootuks maamunalt pühkida.
Ma usun, et meiegi maal leidub inimesi, kes on valmis abistama sõjapõgenikke. Ma usun, et ma ei ole ainuke. Ma usun, et armastus inimeste vastu, armastus rahu ja loomingu vastu võidab vihkamise ja tõrjumise.
Vene keelest tõlkinud Marek Laane
Vaata Kais Alhajori tehtud filme Postimehe arvamusportaalist.