Riigikogu obstruktsioonimeetodite nimetamine juntimiseks on sildistav, halvustav ja ilkuv, leiab riigikogu kunagine liige, vandeadvokaat Arvo Junti. Rääkida, justkui oleks tegu riigikogu ajaloolise märgistusega, on tema hinnangul petteks üksnes lollidele ja neile, keda ainult tsirkus ja möll, veri ja sõnnik erutavad.
Nii nagu selgub minu tellitud analüüsist, on Postimees oma erinevatel ajaperioodidel mitmetes paberväljaannete numbrites ning sagedaminigi veel võrguväljaannetes (viimane 10.06.2015) tarvitanud minu, Arvo Junti, nimekuju halvustavalt, halvustaval viisil ja vormis ning moonutatud kujul ja lisandusel. Toimetajad ja väljaanne on end lisaks ilmselt saanud soojendada klikkide autorite ilkuva loomingu paistel. Aga eks üks ilkuv tekst haarab ikka ka teisi kaasa.
Kui selline tegevus oleks toimunud minu poliitikuaja jooksul, võiks veel mingi seletuse anda, kuid nüüd ja alates aastast 2008, kui juba 10 aastat olin sellest tegevusest eemal? Arvestades Postimehe jätkuvat vastavasuunalist ilkuvat tegevust minu isiku ja minu nime aadressil, võtke arvesse järgmist.
Minu isiku halvustamise ja nimemoondava propagandaga alustas Postimees aktiivselt aastal 2008 ilkuva kochimisega paberväljaandes. Avaldatud tekst oli süsteemsema tegevuse alguseks, mida oli ja on raske suvist vähest müügiedu kompenseerida püüdvana hinnata. Järgnevalt Mihkel Pärnoja kohta avaldatud viisakas ja halvustuseta tekst ainult kinnitab öeldut. Ja see oligi algatatud rubriigi lõpp.
Minu suhtes avaldatud teksti allikatena olid tehtud viited minu kunagistele poliitikategevuse oponentidele. Aga muidugi – just nende tegelastega olid meil suured vastasseisud muuhulgas näiteks kodakondsustemaatika osas. Nende tegevust, mis seadis eesmärgiks ja suunaks venelaste poolt Venemaa kodakondsuse võtmise, me aktiivselt vastustasime. Aeg läks ja hiljemalt 2007 pidi ka kõige ühiskonna- ja poliitikakaugemale selgeks saama, et sellesuunaline kodakondsuspoliitika on julgeolekurisk. Täna seda enam.
Kas oli selline suunahoidmine teadlik tegevus või rumalus? Uurige, kui soovite olla uuriv ajakirjandus. Uurimise asemel aga Postimees neelas minu nimemoondusega konksu, ning limpsib seda naudingu ja tänumeelega õngemeeste rõõmuks ning on suutnud kaasa haarata ka teisi ajakirjaniku nime kandjaid.
Selliste tankistlike nuttimiste ja kochimistega üsna silmanähtavalt püüti sildistada ja tasalülitada milleski ka mind. Olin tol perioodil (2008) väga aktiivselt tegev oma professionaalses tegevuses, äkki ka see kedagi segas? Või hoopiski mõni «vana sõber» ei saanud ikka veel rahu? Rääkida öeldu taustal, et tegemist võis olla mingi riigikogu ajaloolise märgistusega, on petteks üksnes lollidele ja neile, keda ainult tsirkus ja möll, veri ja sõnnik erutab. Tegemist on kunagistest sisulistest poliitilistest vastuoludest tingitud sildistamise esitamise vormiga, kusjuures üks pool on ammu poliitikast eemaldunud ja vastamise osas ebasoodsamas olukorras. Aga äkki oli ja on karta tagasitulekut? Selline vaenav tegevus on iseloomulik koolikiusamisele, antud juhul siis koos Postimehega. Nii luuakse müüte.
Kui keegi vähegi objektiivselt ajalugu soovib uurida, antud asja valguses Postimeest selles süüdistada ei saa, siis tol ajal eriti, aga eks tänapäevalgi, kui riigikogus minu vaenajatel argumentidest puudus kätte tuli, mida sageli juhtus, anti tuld inimesele endale, asuti ka nime kallale. Selline toimimisviis oli 90ndate esimese poolel, eriti esimese riigikogu koosseisu puhul iseloomulik. Aga ka 1999 valitud koosseis harrastas eriti kummalist tegevust, mäletatavasti oli neil esimeseks tegevuseks minu isiku üle ilkumine. Peab ikka hing valutama, süütunne nii suur olema, mälestused nii valusad olema, või äkki oma avalikult nähtava tegevuse varjus toimuv avalikult seatud eesmärgi vastane ja kahtlane olema, et nii valuliselt selja taga reageerima peaks. Närused, alatud ja pisikese hingega tegelinskid.
Aastal 1995 esitati ilmselt Eesti riigikogu puhul ainukordne (vähemalt minu teada) otsene ähvardus füüsilise arveteõiendusega, kui juhatasin riigikogu asejuhatajana riigikogu tööd ja hoidsin vaos ja tagasin töise toimimise Reformierakonna korraldatud ööistungil. Tundub, et tänased on selle kõrval lapsemäng. Millegipärast on igaks juhuks tarvis sildistamist jätkuvalt värskendada. Postimees on paraku osutunud sellise argpüksliku, üldjuhul kriminaalse maailma töövõtete tööriistaks.
Minu ja kõigi teiste Junti nime kandjate ümber hoogsalt tegutsevad ajakirjanikud ja teisedki kiibitsejad ei vääri oma selliste toimetamistega meist noorima küünemustagi. Selja tagant, poliitikast eemalolija suhtes pideva poliitikaarsenalist tuntud vähem või rohkem alatute võtetega esinejaid ja nende võtete ja mõtete tiražeerijaid iseloomustab nende endi tegevus. Ja ei olegi tarvis imestada, et objektile sõna ei anta, või antakse alles siis, kui asi juba trükis ja pärast moka otsast visatakse, et ta ei soovinud kommenteerida.
On üsna lootusetu soovida, et tegeldakse uurimisega, millest ja kust ja miks miski pärit, ja kui tegemist kambameestega, siis ka mõttetu sellist küsimust esitadagi. Mis on siinjuures näiteks Postimehe eesmärk, võib vaid oletada, kuid selge on, et valeta ja laima, tilguta ja sildista palju ja räigelt, küll hakatakse uskuma. Ja perioodiliselt on vaja korrata, mitte ainult meeldetuletuseks, ilmselt mingeid muid tegevusi võib vaja minna varjata.
Arvo Junti on olnud ENSV/EV Ülemnõukogu, riigikogu VII ja VII koosseisu liige, riigikogu asejuhataja 1995-1996, komisjonide ja fraktsioonide esimees, aseesimees, Eesti Vabariiki taastavate õigusaktide, sh Eesti riiklikust staatusest, Eesti valitsemise ajutine kord, autor.
