Kuigi valdavalt saadab avalikus ruumis sõnu «lõimumine» ja «integratsioon» kriitiline tonaalsus, millega mõnikord püütakse lõigata ka poliitilised loorbereid, näitavad uuringud ja eriti argielu, et soovitud protsessid tegelikult toimuvad. Jah, vahest mitte soovitud kiirusega. Jah, on samme, mida tuleks astuda – ja võib-olla mõnikord ka astumata jätta.
Juhtkiri: klaas on siiski pooltäis, mitte pooltühi
12. juuni 2015, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laias laastus just nimelt kõike seda kinnitab värskelt valminud «Eesti integratsiooni monitooring 2015». Ka sellest uuringust võib välja otsida üksikuid andmeid ja öelda, et kõik on taastatud iseseisvuse kümnenditel tehtud halvasti, tulemust pole. Kuid enamasti on sellise suhtumise taga lihtsalt kibestumus kõigi ja kõige suhtes, mis praegusaja Eestit iseloomustab.
Kuid selleks ei pea olema sinisilmne optimist, et näha: klaas on siiski pooltäis, mitte pooltühi. Venekeelsed noored on avatud ühiskonnas elanuna ja õppinuna ning järjest paremini eesti keelt osates muutnud ka selgelt ka valitsevaid hoiakuid. On näiteks märkimisväärne, et kaks kolmandikku venekeelsetest vastajatest leiab, et eesti keele oskus suurendab usaldust rahvuste vahel – näitaja, mis võrreldes seitsme aasta taguse ajaga on kahekordistunud.
Riigiidentiteedi puhul, mida monitooring vaatleb ühiskonna lõimumise kontekstis kui Eesti rahvusriikluse olemuse mõtestamist, tuleb välja selle näitaja tugev seos eesti keele valdamise ja kodakondsusega. Ka siin ilmneb ootuspäraselt, et noorte eestivenelaste usaldus riigi institutsioonide suhtes on hoopis tugevam kui vanemal põlvkonnal.
Tõsine murekoht on aga Ida-Virumaa, kust eestlastest elanikkond on lahkunud ja lahkub. Lahkuvad ka venekeelsed noored ning seepärast muutuvad nii vene keel kui ka valitsevad hoiakud sealsetes linnades veelgi domineerivamaks. Siin on riigil vaja otsustavalt tegutseda. Sellest on eriti viimasel ajal märku andnud Ida-Virumaal elanud ja töötanud eestlased. Ometi võeti just taastatud omariikluse algusaastail Ida-Virumaa fookusesse ja seda kohati edukalt.
Üldisemas pildis kinnitab aga vahest kõige enam ühiskonna järjest tugevamat sidusust rahvuste pinnal siiski argipäev. Sel nädalal elas kogu eestikeelne (ja kahtlusteta eestimeelne) avalikkus kaasa Eesti epeenaiskonna ja -meeskonna EM-hõbemedalite võitmisele. Mõtleme korraks: milline on nende võistkondade rahvuslik kooslus? Eesti jalgpallikoondis alistas teisipäeval maavõistlusmängus Soome ning kohale sõitnud sinisärkide pöidlahoidjad elasid neile tuliselt kaasa. Koondis, kus ligi pooled platsil viibinud meestest võivad end nimetada ja ongi nimetanud venekeelseteks eestlasteks.
Demograafilised ja struktuursed muutused ühiskonnas ongi paratamatult aeglased. Tähtis on, et me oma otsustes ei kahtleks ja soovitud teel kindlameelse püsimise asemel rapsima ei hakkaks.