Juhtkiri: mäed ei andesta

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolme eestlase kadumine ning ühe rängad vigastused Peruus on Eesti mägironimise ajaloo üks traagilisemaid õnnetusi. Varem on korraga kolme hukkunud eesti alpinistiga juhtum leidnud aset 1974. aastal Pamiiri mägedes.

Kurb sündmus on meeldetuletus sellest, et mägedes on inimene loodusjõu kõrval väga väike tegija. Isegi kõige kogenumad ja mäenõlvadega sina peal olevad inimesed ei ole kunagi ohtude ja õnnetuste eest täiesti kaitstud. Piisab vaid olukorra ekslikust hindamisest, ühest-kahest valesti astutud sammust, lume ootamatust liikumisest, kui fataalne tulemus on käes mitte ühe, vaid mitme ronija ja võib-olla isegi kogu grupi jaoks.

Õnnetuspaik Peruu linna Huaraze lähedal asus keerukal rajal, ent mitte maailma kõige karmimates tingimustes. Eestlaste reisiseltskonna hea ettevalmistus selliseks retkeks on esialgu avaldatu põhjal väljaspool kahtlust. Ometi kukkusid meie kaasmaalased kahjuks ookeani taga lumesügavikku.

Kui palju mängis selles õnnetuses rolli saatuslik juhus ja kui palju mägironijate endi ekslik tegutsemine, vajab kindlasti põhjalikumat uurimist. Kuigi see ei aita inimesi tagasi saada, on asjaolude väljaselgitamine tähtis selleks, et teised Eesti ja ka muude riikide mägironimisentusiastid saaksid tehtud vigadest midagi õppida.

Mägironimine kaugetes ja tundmatutes paikades kui harrastus pole ohutuselt võrreldav golfi või musitseerimisega. Igaüks, kes sellega tegeleb, teadvustab enesele, et risk mäelt mitte naasta on nullist suurem. Kompensatsiooniks on muidugi adrenaliin, hingematvad vaated ja kogemused, mida all orus jalutades kuidagi ei omanda.

Ometi ei lähe ju keegi reisile, et sealt mitte tagasi tulla. Kui surm saabub armastatud tegevuse käigus, ei ole lähedaste jaoks piisav lohutus.

Nagu näitas hiljutine maavärin Nepaalis, kus hukkus teiste ohvrite seas ka üks eestlane, võib õnnetus rändurit tabada ka haprale lumesillale ronimata. Ning veel enam – sadakond meie kaaskodanikku jätab aastas elu üpris harilikus liikluses toimuvates õnnetustes, mille kohta saab tänasest lehest lugeda pikemat usutlust liiklusspetsialistiga.

Eks õnnetus võib tegelikult igaühega meist juhtuda ka kodus istudes, aga maadeavastamise ning kõrguste vallutamise kirge ei ole inimsugu kunagi oma südamest kustutada lasknud lihtsalt selle tõttu, et uksest välja tulles varitseb kusagil oht. Mägironimine, väikese purjekaga merel hulpimine või köiega hüpete ning kõrghoonetelt laskumiste sooritamine on kõik mõistetav. Hoiatused ohtude kohta on kohased, kuid igaüks valib oma riskitaluvuse piiri lõpuks ise.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles