Jaak Jõerüüt: kas me sellist Eestit igatsesime?

Jaak Jõerüüt Foto: PEETER LANGOVITS/PM

See lause läks kunagi lendu teistmoodi: Kas me sellist Eestit tahtsime? Ahastav hüüatus pruugiti lõpuks ribadeks, selle hiilgeaeg möödus. Aga läinud nädalal tuli jälle meelde, tõusis pinnale nagu õngekork jõesügavusest, kui kala õnge otsast ära on läinud. Ja oli muutunud, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Tahtmise ja igatsemise vahe on nii selge, et igaüks tajub seda seletamata. Tahtmine on taevariik, ütles vanarahvas ja lisas, et ega oma tahtmist pea igaüks saama. Tahtmine on karmilt konkreetne, seostub käegakatsutava, kaalutava ja mõõdetavaga. Mõned ei tea iial, mida nad tahavad. Mõned ei taha mitte kunagi mitte midagi, hoovus võib kanda neid teadmata kuhu. Aga igatsus pole mitte kedagi puutumata jätnud. Igatsust ei pea sõnastama, igatsetav võib lihtsalt ilmuda ja siis on äkki kõik selgemast selgem!

Kuid kas keegi tunneb kedagi, kes oleks igatsenud seda Eestit, kus juba ülikooli rektori valimised lähevad nii sassi, et appi tuleb kohtuekspertiisi instituut? Nagu oleks mängus kas kurjategija või laip või mõlemad. TPI vilistlasena küsin: kui sõna ja au ei maksa enam ka akadeemilisel kõrgtasemel, siis kus see üldse maksab? Või mis nähtus on nüüdsest too «akadeemiline kõrgtase»?

On muudki hingel. No kes igatses Eestit, kus maksud jutu järgi muudkui langevad pehmelt kui õunapuuõied murule, aga tegelikult tõusevad neist mõned kindlalt nagu ennelõunane päike? Kus rahvusliku valitsuserakonna hääletamismasinasse paisatakse  suvalisel moel «õigeid hääletajaid»? Kus ministeeriumiametnikud kaitsevad kiivalt oma väikseid personaaltsitadelle ja ühisrindena oma suuri bürokraatiatsitadelle, ega adu, et seekord ei lohise tolmus tulutult ja kulukalt mitte mõisa rahaköis, vaid nende endi elukene, sest kõik maksuraha kulutajad on n-ö interaktiivselt ka maksumaksjad? Kõik on omavahel sõltuvuses kui mesilased tarus. Aga lihtlabase laristamise likvideerimiseks tuleb kõigepealt määrata uus minister ja teha terve riigi reform? Ning tapeedi panekuks toaseina tuleb tellida projekt?

Mida ma veel pole igatsenud? Seda, et alkoholi müümise ja joomise edetabelites oleme alatised favoriidid. Et narkootikumide lugematud variandid õõnestavad ühiskonda seest nagu termiidid maja. Et riigi pealinn ja riik kisklevad nagu kass ja koer. Et PR-äri õitseb (tore muidugi, et õitseb) sellise hooga, et kes tahes on võimeline peeärrilaste abiga meid kõiki (ja iseennast takkapihta) mis tahes asjas petma, nii et must muutub kas valgeks või sinipunaroheliseks. Ja parlamentaarne demokraatia kihutab hooga sinnapoole, kus pole parempoolseid, vasakpoolseid, konservatiive, sotsialiste ega liberaale, vaid lihtlabane poliittehnoloogia.

Kõigele käega löömise põhjuseid on jalaga segada.     

Ometi olen ma veendunud, et ma pole ainuke, keda jälitab endiselt tugev tunne, et kui oled kusagil sündinud, siis on sellel sügavam mõte, kui esialgu paistab.

Sest teist Eestit pole meile antud. See, mis on, on oma teha.