Laupäeval valiti Tallinnas IRLi uueks esimeheks sotsiaalminister Margus Tsahkna (38), kes võttis teatepulga üle justiitsminister Urmas Reinsalult (39). Nädala eest toetasid parteiliikmed sotsiaaldemokraatide uue esimehe kohale riigikogulast Jevgeni Ossinovskit (29), kelle kasuks loobumisest teatas enne hääletust kaitseminister Sven Mikser (41).
Veel enne seda valis Reformierakond päris üksmeelselt oma liidriks tagasi peaminister Taavi Rõivase (35), kes võttis mullu valitsusjuhi koha üle Andrus Ansipilt (58), kuid tegelikkuses sai see teoks ikkagi seetõttu, et loobumisvõidu andis toona Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas (66).
Kes näeb siin selget mustrit, on ilmselt õigel teel. Muidugi toimus IRLis sisuline põlvkonnavahetus juba siis, kui teatepulga andis üle Mart Laar (55), sotsides aga tookord, kui Jüri Pihl (61) vandus alla Mikserile. Kas keegi tõepoolest uskus, et IRLi asub nüüd juhtima Jaan Männik (70)? Ilmselt tulnuks see kõne alla ajutiselt: kogenud saneerija, regendi vms rollis, kuid on päris selge, et tulevikusihtide üksikasju näeb lähemalt ikkagi Tsahkna, mitte Männiku põlvkond.
Vaadates riigikogu erakondi, on selles mõttes välja kujunenud päris huvitav seis. Kolme valitsuspartei juhtide keskmine vanus on 34,4 aastat. Kolme opositsioonierakonna esimeeste keskmine vanus on samal ajal 61,1 aastat (!). Ei ole päris kahekordne vahe, kuid sinnakanti küll. Kaks liidrit, Edgar Savisaar ning Mart Helme, on 65-aastased, ning ka Vabaerakonna juht Andres Herkel on oma 52 eluaastaga hoopis soliidsemas eas kui kolmikliidu esikolmik.
Sellest, kuidas Kadri Simson (38) kuidagi Keskerakonna tüürile ei jõua, on isegi suurejooneline teatritükk lavastatud, ning padukonservatiivse EKRE põhiliseks kõneisikuks on ikka pigem Martin Helme (39), mitte tema isa.
Põlvkonnavahetus on ükskõik millise organisatsiooni juhtimises hell teema, kuid samas ei ole võimalik seda lõpmatuseni ka edasi lükata. Varem või hiljem teeb loodusseadus ikkagi oma töö. Nii see elu käib: ühel hetkel oled Euroopa noorim peaminister, aga aastad kihutavad nagu kiirrong ning siis juba kirjutad oma mälestusi. Seda tasub muidugi ka tänastel noorema põlvkonna parteiliidritel meeles pidada, et nende numbriga «kaks» või «kolm» algavad vanusenumbrid on kõigest ajutised.
Tegelikult on ju üpris loomulik, et poliitikas (nagu ka teistel elualadel) jätkub sobivaid kohti ja tegevust igasuguses vanuses inimestele. Ning kasvava keskmise vanusega ühiskonnas oleks puhas rumalus heita kõrvale inimeste omandatud kogemus ja elutarkus. Entusiasm ja säravad silmad maksavad poliitikas palju, eriti valimistel, ent tihtipeale, eriti keerulistel momentidel, läheb vaja ka hoopis muud.