Eile juhtus see, mida analüütikud olid ennustanud juba mõnda aega – Kreeka ei teinud Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) 305 miljoni euro suurust makset. Veidi vähem kui kahe kuu pärast võib Kreeka olla kuulutatud maksejõuetuks ning ta oleks esimene selline arenenud riik.
Juhtkiri: Kreeka maksmata arve ähvardab poliitilise kriisiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult ei hakka võlausaldajad Kreekat pankrotihalduri kaudu jupikaupa müüma – võlausaldajatest riigid ei saa sealt võlgade katteks antiikseid vaatamisväärsusi välja vedada. Riigi pankrot tähendab usaldamatust turgudel, millel on, majanduslike tagajärgede kõrval, ka olulised poliitilised tagajärjed.
Kreeka käekäigust kujuneb Euroopa piiride näitaja. Nii ähvardas ka eile Kreeka asesotsiaalkindlustusminister Dimitris Stratoulis, et valitsus võib soovida ennetähtaegseid valimisi. Sellest ei maksa ärevusse sattuda – ähvardamine ennetähtaegsete valimistega on selles majanduspoliitilises pokkerimängus praegu trumpkaart. Küll aga näitab see valitseva Syriza valmisolekut panna kogu Kreeka valiku ette: «euroga või ilma».
Kreeka kaotamine poleks Euroopa Liidule ega eurotsoonile rahanduslikult ületamatu löök. Kreeka pole suur, sellega on võimalik hakkama saada. Ent teravaks probleemiks muutub Kreeka kõrvalejäämine poliitilisel tasandil. Kreeka saatus on pretsedent ja sellisena märgiliselt ohtlik kõigele, mis tähistab Euroopa ühtsust.
Mõneti võib öelda, et euroliit on sattunud olukorda, mida võiks iseloomustada nii: mida ei suutnud majanduskriis, selle teeb põgenikevool. Või veelgi pessimistlikumalt – majanduskriis alustas, põgenikekriis lõpetab.
Sügisel on Hispaanias parlamendivalimised ning sealne vasakäärmuslaste partei Podemos on liikumas võidukursil. Hispaanlaste pahameel Kreeka ja Syriza suhtes on õigustatud ja loogiline: Hispaania viis hambad ristis läbi kõik nõutud kärped, ent nüüd, Syriza tegevust Kreekas jälgides, on hispaanlasest valijal küllaga põhjust küsida – milleks? Sama küsimus võib tekkida valijatel ka Portugalis ja Itaalias.
Lisaks, eemaldudes eurost ja selle läbi ka Euroopast, läheneb Kreeka Venemaale. Ajaloolistel põhjustel nähakse seal Venemaad tasakaalustajana nagunii. Sündmused Ukrainas, Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa suhtes, Kesk- ja Ida-Euroopa hirmud – praegugi tuleb öelda, et Euroopa solidaarsus neis küsimustes pole kõigutamatu. Kreeka, ent näiteks ka Ungari, ei võõrista Venemaad Ukraina sündmuste pärast. Niisiis aitaks kuvand Euroopa hüljatud Kreekast Venemaal senisest edukamalt näidata ELi välispoliitikat lihtsalt Brüsseli kapriisina, mida Euroopa riigid justkui tegelikult ei toeta.