Lugu söödavatest kividest

Kasahstanis asunud stalinistlik Karlagi vangilaagrite kompleks oli sama suur kui Prantsusmaa. Nõukogude Liit saatis eestlasi sinna juba enne Eesti okupeerimist, paljud sattusid sinna 1941. ja 1949. aasta küüditamise tagajärjel. Kokku käis Karlagist läbi vähemalt 700 eestlast, kuid tõenäoliselt oli neid märksa rohkem. Üks tuntumaid Karlagi vange oli kunstnik Ülo Sooster.

Kasahstanis on levinud üks lugu, mille oli rääkinud Alžiiri naistelaagri muuseumi töötajaile üks kunagine sakslannast vang.

«Mind pandi Akmolinski laagrisse, kus hoiti kinni «rahvavaenlaste» naisi. Ükskord korjasime Zalanaši järve kaldal kõrkjaid. Järsku ilmusid kalda äärde kohalikud kasahhid. Nad hakkasid vange kividega loopima. Paljud kinnipeetavad nutsid väljateenimata solvangu pärast. Aga konvoisõdurid naersid: vaat, isegi lastele te ei meeldi! Oli valus ja solvav.

Ma võtsin ühe kivikese maast üles ning tundsin järsku piima lõhna. Korjasin mitu kivi kokku ja tõin barakki. Kasahhitaridest vangid seletasid, et see on kurt – päikeses kuivatatud soolase kohupiima tükid. Läbi kogu elu olen kandnud südames tänu kasahhide vastu.»

Kurt, mida mul õnnestus Karagandas proovida, näeb tõepoolest välja nagu ülikõva kestaga valge munakivi ning tundub olevat üks neist rahvusroogadest, mida – nagu ka eestlaste kama – ei taba ilmselt mitte kunagi kebabi või Tom Kha sarnane üleilmne menu.

On aga mõistetav, millise tundega võtab ootamatu abi vastu näljane laagrivang. Sestap pole ime, et näitleja kandis selle sama loo ette läinud pühapäeval, 31. mail Spasski memoriaalkompleksis, mis asub Kasahstanis Karaganda oblastis keset üpris lagedat steppi – omaaegse sõjavangide laagri asupaigas.

Samal ajal kui Venemaal tunnistati kommunismirepressioonide uurimisega ning ohvrite toetamisega tegelev ühing Memoriaal 2014. aastal välisagendiks ning ainus olemasolev Gulagi muuseum, Perm-36 oli tänavu märtsis sunnitud tegevuse lõpetama (olles samuti välisagendiks kuulutatud), võtab Kasahstan kommunismiohvrite mälestamist ning toonaste kuritegude avalikustamist väga tõsiselt.

Alžiiri naistevangla memoriaalkompleksis pealinna lähedal on aukohal väljas president Nazarbajevi tsitaat kasahhi ja vene keeles: «See, et repressioonide aastatel hävitati meie väljapaistvad ja kordumatud isiksused, on bolševismi must plekk. See on tragöödia, mida me ei unusta ka sajandiga.»

Näiteks jälitasid ja represseerisid bolševikud halastamatult Kasahhi tuntuima poeedi, Abai Kunanbajevi (1845–1904) suguvõsa. Kasahhid ise paigutavad Abai ühte ritta Goethe, Shakespeare’i ja Puškiniga. Talle on Moskvasse püstitatud mälestusmärk. Poeedi venna Šakarimi lasi nõukogude võim maha 1931. aastal igasuguse kohtuta. Abai poeg Turagul saadeti 1928. aastal välja Tšimkenti, viimase vend Mikael aga lasti samuti 1931. aastal Semipalatinski vanglas maha.

Alžiir

Siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) eraldas juba 1937. aastal eraldi kategooriasse need nõukogude kodanikud, kes olid ühtlasi «kodumaareeturite perekonnaliikmed». 1937. aasta augustis kinnitati dokument, mis lubas igasuguste süütõenditeta kinni võtta ja vangilaagrisse saata eelkõige poliitiliste repressioonide ohvriks langenute naised. Neile mõisteti enamasti viis kuni kaheksa aastat kolooniat.

Selle käsu täitmiseks asutatigi Kasahstanis Akmolinskis spetsiaalne laagriosakond, kuhu esimesed naisvangid saabusid 1938. aasta algul.

Nimi Alžiir ei ole juhuslik ega viita Põhja-Aafrika riigi pealinnale, vaid on venekeelne lühend väljendist «kodumaareeturite naiste laager Akmolinskis». See on vangide endi, mitte kommunistide pandud nimi.

Arvestuste järgi käis sealt läbi 62 rahvuse esindajaid, nende seas paljude toonaste tuntud riigi- või kultuuritegelaste abikaasad. Laagris virelesid näiteks hilisemate tähtede poeedi/muusiku/kirjaniku Bulat Okudžava ja balletitantsija Maia Plissetskaja ema.

Eestlannasid liikus Alžiiri laagrist aastail 1938–1953 läbi 21, prantslannasid neli, rootslannasid ja jaapanlannasid kumbagi üks. Sakslannasid oli samal ajal 169.

Astana-lähedases memoriaalkompleksis võib lugeda Alžiiri endise vangi Anna Jendanova mälestuskatket: «Me sattusime laagrisse väga noorelt, mina olin 21 aastat vana, jõudsin siia Kaug-Idast. Me nutsime oma elu pärast, aga lootust ei jätnud. Mul olid lapsed: kuuekuune poiss ja kaheaastane tüdruk. Kõik need kaheksa aastat töötasin kokana. Toit oli vilets: lambapea, loomamagu, odrakruubipuder. Naised töötasid palju, jäid näljaseks. Mina töötasin n-ö katla juures, sain süüa seda, mida keetsin. Seepärast ei söönud ma mõnikord oma toiduportsu ära ja andsin teistele. Mu lapsed aga surid. Algul poiss, hiljem, kui juba vabanesin, öeldi mulle lastekodust, et ka tütar on surnud.»

Dolinka muuseumi teaduri Ksenja Bondarenko sõnul olid Alžiiris koos naistega ainult väikelapsed, suuremad saadeti lastekodusse. Paljud lapsed surid, nende jaoks oli eraldi kalmistu.

Alžiiri memoriaalkompleks asub Kasahstani pealinnast Astanast 37 kilomeetri kaugusel. See avati praegusel kujul 2007. aastal.

Väravast sisenedes püüab esmalt pilku tohutu suur rahvusliku ornamentikaga mälestusmärk, mis teatud nurga alt vaadates on justkui Star Treki logo. Tegemist on aga hoopis «Kurbuse kaarega», mille alt läbi jalutades on kohane langetada pea ja meenutada poliitiliste repressioonide ohvreid.

Alžiiri memoriaali peahoone on koonusekujuline, veidi püramiidisarnane, peaaegu akendeta, mis on samuti sümboolne.

Kõrval on rida ühesuguses stiilis mälestuskive, mille on paigaldanud riigid, kelle kodanikud – naised ja väikelapsed – Alžiiris kannatasid. Nende seas on Saksamaa, Poola, Leedu, Läti. Eesti ei ole sinna mälestuskivi seni paigaldanud, kuid Eesti suursaadiku Kasahstanis Jaan Reinholdi sõnul on see kavas ja plaani valmistatakse ette.

1989. aastast on peetud endiste Alžiiri vangide kokkutulekuid. Neid hakkas organiseerima kohalik elanik Ivan Šarf, kes sattus Kasahstani lapsena, kui represseeriti tema vanemad. Esimesele üritusele sõitis kokku kunagisi naisvange üle kogu toonase Nõukogude Liidu.

Dolinka

Teist tõendit Kasahstani tõsisest suhtumisest kommunismikuritegudesse võib näha Karaganda lähedal Dolinkas. Seal, imposantses stalinistliku arhitektuuriga nelja uhke samba ning punase viisnurgaga kivimajas asus Karlagi peakontor.

Maja on aga on ehitanud vangid ise.

Tänapäeval asub hoones õnneks muuseum, mille väljapanek annab aimu nii kurikuulsa laagriteala mastaapidest kui ka sealsete vangide igapäevaelu õõvastavaist üksikasjust.

Dolinka muuseumis leidub näiteks foto 14-aastasest tüdrukust, kes oli Saksa okupatsiooni ajal viidud sunniga Saksamaale, aga sõja lõppedes kupatas nõukogude võim ta kümneks aastaks vangilaagrisse. Kurikuulsa 58. paragrahvi alusel. Karlagi saabudes kandis ta riietel veel Saksamaal külge õmmeldud silti «Ost».

Kasahstanis asunud Karlagi laagrikompleks hõlmas Prantsusmaa-suurust ala. Nõukogude Liit saatis eestlasi sinna juba enne Eesti okupeerimist ning hiljem jõudis sinna veel meie kaaskodanikke. Hästi tuntud on Eesti kunstniku Ülo Soosteri Karlagis valminud teosed, mida leidub näiteks ka Moskvas ühingu Memoriaal arhiivis. Kokku käis Karlagist läbi vähemalt 700 eestlast, kuid neid võib olla märksa rohkem.

Dolinka muuseumis leiduvad näiteks 1915. aastal Rakveres sündinud Arvo Kaljumäe meenutused Karlagist, mille pani 1990. aastal kirja Venemaa ühing Memoriaal. Arvo Kaljumäe töötas Kohtla-Järvel postiametnikuna, talle tuldi järele 4. augustil 1941. Sakslased olid juba lähedal.

Mõni päev hiljem pandi ta koos veel paarikümne inimesega veoautokasti ja viidi Narva. Seal aeti vangid vaguni peale. Üks vang hakkas vastu, ta viidi vaguni taha ja lasti maha.

Augusti lõpuks jõudis konvoi Astrahani, kus kinnivõetud visati türmi. Järgnes kadalipp vanglaid ja etappe. Ühes vanglas kuulutati välja «kohtuotsus»: kümme aastat vangilaagrit.

Kaljumäe saadeti algul Siblagi, kus ta veetis aastaid, juba 1950. aastal jõudis ta aga Karagandasse Pestšanõi laagrisse. See oli koht, kus varem hoiti kinni jaapanlastest sõjavange. Vange viidi tööle kaevanduse rajamisele. 1950. aasta detsembris sai Kaljumäe «vabastamisteate»: ta mõisteti väljasaatmisele Krasnojarski kraisse. Tõendit vabastamise kohta ei antud ning Krasnojarskis pisteti mees taas vangi. Sealt saadeti ta Tasejevo külla metsatööle.

1959. aastal Kaljumäe rehabiliteeriti. Selgus, et tema vastu olid Eestis teinud kaebusi ja andnud valetunnistusi Rakvere sidejaoskonna ülem ja kaks Kohtla-Järve postiljoni, kelle nimed on samuti Dolinkas olemas.

Paljud eestlased sattusidki Kasahstani 1941. ja 1949. aasta küüditamise tagajärjel. Isegi nende vabastamine ei taganud aga vabadust: nende õigusi piirati mitut moodi ning kuna kodumaale jõuda oli keeruline, jäid mitmed neist Kasahstani.

Dolinkas on peale originaaldokumentide ja -esemete püütud külastajatele rekonstrueerida omaaegse laagrielu eri külgi: stseene meeste- ja naistebarakkidest. Samuti kartser, kuhu pandi näiteks need, kes jäid päeval tukkuma või katsusid naaberkambriga morsesignaalide abil sidet pidada. Kartserisse pistetu toidunorm oli 300 grammi leiba päevas ja vesi, üks kord kolme päeva jooksul anti vedelat toitu. Kui hullemini läks, ei pruukinud aga sattuda mitte kartserisse, vaid lihtsalt trellitatud laega auku.

Piinakambri rekonstruktsioonis on näha laest rippuvad konksud, verejälgedega sein, rohmakas veetoober, millest teadvuse kaotanud vangi sai üle uhta. Ning teine kamber: valges särgis vang seismas, nägu seina poole, lasu eel, mis pidi tema elu lõpetama.

Kuid on ka veidi optimistlikumaid pildikesi: aparatuur, mida kasutasid vangistatud teadlased erialatöö tegemiseks, läikima hõõrutud taldrik, millest naisvang võis vargsi oma näo kujutist uurida, kuna peegleid laagris ei olnud. «Laagris üritasid naised ikkagi jääda naisteks, hoolitseda enda eest,» märkis Dolinka muuseumi teadur Ksenja Bondarenko.

Omaette uurimisvaldkond on Karlagis sündinud kunstiteosed. Lisaks eestlasest Ülo Soosterile leidus laagrivangide seas veel hulk kunstnikke, kelle töödest on koostatud terveid albumeid. Kättesaamatute värvide asemel kasutasid loomingulised hinged joonistuste tarvis Karaganda sütt ning verd – neist tehti segu, millega sai joonistada.

Muidugi sündis laagris ka laagriülemate naiste portreesid ning kommunistlikke propagandapilte, mille juhtkond oli heaks kiitnud. Karlagi uurija Nurlan Dulatbekov (vt ka intervjuud temaga) lisab raamatus «Karlag musta pliiatsiga», et andekad kunstnikud tegid laagriülemuste tellimusel koguni koopiaid maailmakunsti tähtteostest. Originaalteostes domineeris samal ajal hall laagrielu: kannatused ja valu, üksildus, hirm, vangide väljapääsmatu olukord.

Kasahstani rahvusarhiiv

Hulk materjali Kasahstanis vangis istunud eestlaste kohta leidub Astanas rahvusarhiivis. Kesklinnas paiknev modernse, kuid idamaise joonega hoone sisaldab hoidlaid, millest võib päevavalgele tulla olulisi ajalooallikaid. Kõiki neid ei ole seni avalikuks tehtud, kuid töö selleks käib.

Kasahstani rahvusarhiivi peadirektor Marat Absemetov tutvustab eestlasi puudutavate dokumentide väljavõtteid. Tal on välja otsitud näiteks laagrivangide arvestuskaardid: eestlanna, Soome kodanik Anna Rantanen, sündinud 1878. Eestlane Rudolf Kerbe, Gustavi poeg, sündinud 1912. aastal Petseri maakonnas, elukoht Petseris Koidu tänaval. Eestlanna Alma Faust, sündinud 1891 Eestis, Saksa kodanik.

Eestlaste mälestusmärk Spasskis

31. mai on Kasahstanis represseeritute mälestuspäev, mida tähistatakse president Nursultan Nazarbajevi otsuse järgi igal aastal. Hiljem hakati stalinlike repressioonide ohvrite meenutamise kõrval mälestama Kasahstani kunagise näljahäda ohvreid – kuna ka selle võib kirjutada sotsialismi arvele.

Spassk on üpris kõrvaline koht, mis asub umbes 30 kilomeetrit Karaganda linnast väljas, ent koostöös riikidega, kelle kodanikud ja elanikud vaevlesid tohutus Karlagi laagrikompleksis – mis oli suure Gulagi üks põhilisi osi –, on sealne memoriaal võtmas üha selgemat ilmet.

Läinud pühapäeval avati Spasskis skulptor René Reinumäe kavandatud mälestusmärk Kasahstani vangilaagrites represseeritud, sh hukkunud eestlastele. Mustal kohalikust kivist graniitpostil on eesti ja kasahhi keeles epitaaf «Mälestame Eesti Vabariigi kodanikke, okupatsiooniohvreid» ning tagasihoidlik okastraadimotiiv.

Eesti suursaadiku Kasahstanis Jaan Reinholdi sõnul tekkis idee Spasskis ka eestlaste mälestusmärk rajada juba 2007. aastal, mil Eesti suursaadikuks Kasahstanis sai (mitteresideeruvana) Marina Kaljurand.

Mälestusmärgi esimene projekt ei sarnanenud sugugi tegelikkuseks saanud variandiga. Alguses pidi monument olema horisontaalselt maapinnal, kuid siis tekkis asjaomastel kartus, et kui pidevalt mälestusmärki ei hooldata, võib see rohtu kasvada. Plaan jäi mitmeks aastaks seisma.

Praeguse suursaadiku Reinholdi eestvõttel kavandas graniittahuka skulptor Reinumäe, kes on ühtlasi Tallinnas asuva Boriss Jeltsini bareljeefi autor. Lõplik variant tuli plaanist veidi lühem ja kitsam. Mullu novembris kaevandati Karaganda lähedal monumendiks sobiv kivi, st tegu on kohaliku materjaliga. Mai algul sai mälestusmärk Spasskis püsti ning jäi üle see vaid pidulikult avada ja sisse õnnistada.

31. mail toimunud avamisest võtsid osa president Arnold Rüütel, EELK peapiiskop emeeritus Andres Põder, Eesti represseeritute organisatsioonide esindajad ning Eesti suursaadik Kasahstanis Jaan Reinhold.

«Täna mälestame neid kaasmaalasi, kes sattusid stalinismi ohvritena hiiglasliku NSV Liidu julgeolekuaparaadi hakkmasinasse. Selles süsteemis ei olnud inimesel kõige pisematki väärtust,» lausus Rüütel Spasskis peetud kõnes. «Siinsetes nimetutes ühishaudades on rohkesti meie kaasmaalasi. Suure terrori ohvrite nimekirju sirvides on Karaganda oblast üks süngemaid. Ohvrite nimekirjades on isegi vastsündinuid.»

Kasahstani laagritesse viis aga stalinistlik Nõukogude Liidu repressiivaparaat nii palju eri rahvustest ja riikidest pärit inimesi, et Spasski memoriaalkompleksis asub nüüd juba 25 mälestusmärki. Samal päeval kui eestlased, avasid oma mälestusmärgi Spasskis ka hispaanlased. Karlagis istus nii diktaator Franco pooldajaid kui ka tema vastu sõdinud vabariiklasi.

Eelmisel aastal avati sealsamas valgevenelaste mälestusmärk, 2013. aastal püstitati Läti oma, mida käis avamas oma Kasahstani riigivisiidi käigus president Andris Bērziņš.

Samas tähistati Kasahstani ametlikku kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspäeva, mis puhul pidas teiste seas kõne Karaganda oblasti akim ehk oblastivanem Nurmuhambet Abdibekov. Tema sõnul kannatas neil aastail teiste kõrval ka kasahhi rahvas, selle rahva «parimad pojad ja tütred».

Loos on kasutatud Karaganda lähedal asuva Dolinka ja Astana lähedal asuva Alžiiri muuseumi materjale.

Karlagis tapetud eestlased

Mahalaskmisele mõistetud vangid, kelle kriminaalasjade materjalid asuvad Kasahstani rahvusliku julgeolekukomitee eriarhiivi Karaganda osakonnas. Kõik nad on hiljem rehabiliteeritud, enamasti kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

1937

Rudolf Ani, Karli p, s 1906 Leningradi oblastis

Richard Kovitas, Vilhelmi p, s 1899 Eestis

Rudolf Kosvand, Ivani p, s 1891 Leningradi oblastis

1938

Richard Vaaks, Ivani p, s 1907 Koktšetaus

Jegor Virolainen, Jakovi p, s 1883 Leningradi oblastis

Karl Gern, Heinrichi p, s 1896 Eestis

Rudolf Hunt, Kuzma p, s 1901 Leningradi oblastis

Ants Dering, Peetri p, s 1869 Eestis

Aleksandr Koor, Konstantini p, s 1907 Leningradi oblastis

Jüri Krane, Karli p, s 1886 Leningradi oblastis

Heinrich Krank, Jegori p, s 1916 Leningradi oblastis

Samuil Keivsal, Ivani p, s 1891 Liivimaa kubermangus Võru vallas

Ivan Laane, Ivani p, s 1870 Eestis

Jakov Lidik, Jakovi p, s 1882 Liivimaa kubermangus

Anton Lindorf, Adami p, s 1892 Liivimaa kubermangus

Valde Meikar, Ossipi p, s 1916 Leningradi oblastis

Jossif Meikar, Jakovi p, s 1881 Eestis

Karl Moist, Aleksandri p, s 1911 Leningradi oblastis

Aleksander Nakhu, Jüri p, s 1882 Leningradi oblastis

Rudolf Nakhu, Jüri p, s 1884 Leningradi oblastis

Gustav Ollo, Ivani poeg, s 1901 Saraatovi kubermangus

Ivan Oho, Antoni p, s 1903 Leningradi oblastis

Alma Pütt, Ivani t, s 1878 Eestis

Ivan Raudsepp, Peetri p, s 1877 Omski oblastis

Kuzma Raupets, Matvei p, s 1909 Karaganda oblastis

Eduard Raudsepp, Mihhaili p, s 1900 Akmolinski oblastis

Eduard Rozinski, Jaani p, s 1890 Leningradi oblastis

Jelizaveta Saksus, Mardi t, s 1878 Leningradi oblastis

Karl Talts, Ivani p, s 1892 Leningradi oblastis

Vladimir Tang, Karli p, s 1903 Leningradi oblastis

Ivan Tark, Mihhaili p, s 1888 Leningradi oblastis

Pavel Terasmees, Ivani p, s 1910 Karaganda oblastis

Osvald Tiisel, Jüri p, s 1897 Leningradi oblastis

Ivan Uik, Andrei p, s 1898 Leningradi oblastis

Rudolf Eppler, Ivani p, s 1910 Leningradi oblastis

Vilhelm Juur, Vilhelmi p, s 1904 Narvas

Jelizaveta Jalost, Ivani t, s 1895 Eestis

Jakov Janets, Peetri p, s 1872 Kuibõshevski krais

Nimed on transkribeeritud vene keelest tagasi eesti keelde

Välismaised rahvad Karlagis (1. jaanuaril 1938)
inglased	1
jaapanlased	2
ungarlased	2
rumeenlased	5
tšehhid	5
iraanlased	14
leedulased	14
bulgaarlased	15
kreeklased	16
eestlased	31
lätlased	34
korealased	36
muud	47
soomlased	48
hiinlased	133
poolakad	281
sakslased	538
Allikas: Dolinka muuseum