Pagulaste integreerimine võõrriikidesse peaks arvesse võtma kultuurilisi asjaolusid ning efektiivsuse põhimõtteid, kirjutab Postimehe lugeja Ronald Viin.
Lugejakiri: küsimused seoses pagulastega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere, mina olen lihtne kodanik ja ma olen segaduses! Praeguste sündmuste valguses ei suuda enam vaikida ning oma arvamus ja hääl avalikult välja hüüda tundub lausa südamekohustusena.
Pärast kolmapäevast Foorumi saadet olin hämmingus! Kas tõesti Brüsselis istudes on võimalik kaugeneda oma rahvast ning deformeeruda «eurooplaseks» sellise kiirusega ning sellises ulatuses? Olen alati pidanud lugu Indrek Tarandist ja Marju Lauristinist, sest minu kui tavalise eestlase jaoks on nad tundunud inimestena, kes ajavad Eesti asja.
Pärast saadet on mu arvamus muutunud ja ärge palun süüdistage mind egotsentrilisuses ega vaeste põgenike õiguste diskrimineerimises – see asi läheb kaugemale, see asi puudutab Eesti ja Euroopa terviklikku tulevikku, julgeolekut ning meie lastele pärandatavat elukeskkonda. Mõtlesin pidevalt, et eurosaadikud seisavad Brüsselis Eesti huvide eest, kuid tundub, et praegu ollakse mures pigem sellepärast, mida «teised meist arvavad». Olen toonud antud artiklis välja mõned nüansid, millest isiklikult aru ei saa ning mis minus hämmingut tekitavad.
- Haridus ja haritus.
Esmalt võib-olla natukene asjakohatu punkt pagulasprobleemi käsitlemisel, kuid kindlasti vägagi asjakohane eurosaadikute seisukohtade analüüsimisel. Kas ainsad inimesed, kellest tänapäeval hoolida ja kelle käekäigu eest muretseda on kõrgharidust omavad inimesed? Vähemalt selline lõõpiv ja naeruvääristav suhtumine kõlas «Foorumi» saates läbi nii Tarandi kui ka Paeti väljaütlemistest.
Kui me räägime põgenikest, siis haridus ei tohiks ju olla mitte mingiks määrajaks – me räägime inimeludest ja sellisel juhul peaksime lähtuma võrdsuse printsiibist – ükski inimelu tähtsus pole humaanses ühiskonnas mõõdetav raha või diplomite skaalal. Küll aga taandus millegipärast arutelule sellele, et rahvas kardab «lollide ja harimatute» sissevoolu ning kaitsti immigreeruvat kontingenti kui «väga suures osas kõrgelt harituid».
Selline labane ja täiesti vasturääkiv käsitlus on lihtsalt häbiväärne näidates selgelt, et meie kallite eurosaadikute jaoks on olulisem presenteerida olukorda selliselt, et euroopalik seisukoht oleks Eesti rahvale vastuvõetavam.
Aga asi ei ole hariduses, asi on harituses – ja haritus tähendab analüüsioskustja olukorra tunnetusvõimet. Rahvaesindajate puhul tähendab see ennekõike hoolimist oma rahvast ja rahva käekäigust, keda nad esindavad ning alles seejärel kõigist teistest. Kui nende sisemine tunne ütleb, et esmased prioriteedid peaksid olema seatud mujale, ei keela keegi neil minna vabatahtlikeks põgenikelaagritesse või suunata oma töö ja jõud teiste regioonide otsesele ja esmasele aitamisele.
Lisaks sellele me räägime ühelt poolt kõrgelt haritud inimestest kui pühalehmadest, teiselt poolt aga tööjõupuudusest. See tööjõupuudus on aga tekkinud olukorras, kus kõik on nii kõrgelt haritud, et pole nõus alla 3000 euro kuus töötama. Ja siin me näeme siis lahendust «haritud» pagulaste sissetoomisel? #kajakallas. See on aga eraldi teema, mis vajaks käsitlust tasandil «Miks meie tööjõud Eestist välja rändab?».
- Demograafiline ja sotsiaalne olukord.
Õigustavalt Eesti 1064 põgeniku vastuvõtmiseks toodi välja asustuse tihendust, mis on Eestis üks väiksemaid. Võrreldi veel toredaid näitajaid nagu SKP ning «vabatahtlikkus» immigrantide vastuvõtmisel. Andke andeks, aga kui meil on täpselt nii palju maksumaksjaid, kes ei suuda riigikassasse piisavalt raha tuua, et oma pensionäre ülal pidada, siis kõik need ülejäänud näitajad ei mängi mingit rolli.
Asustuse tihedus ruutmeetri kohta on pigem pöördvõrdeline näitaja – mida vähem rahvast, seda vähem raha.Millegipärast ei räägita kõikide nende riikide keskmistest sissetulekutest ning riiklikest toetustest, millega toetatakse pensionäre ja sotsiaalsüsteemi. See, et Eestis on hooldekodudes kuude pikkused järjekorrad ning koha maksumus ületab keskmist pensionit ei tundu kedagi huvitavat.«Abi» peaksid esmajoones pakkuma riigid, kes iseenda rahva ülalpidamisega hakkama saavad!
- Vabatahtlikkus.
Toodi esile Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi ja teiste riikida varasemat vabatahtlikkust immigrantide vastuvõtmisel. Aga kes neid selleks sundinud on? Nad tegid seda ju n-ö vabatahtlikult, kes neid selleks siis kohustas? Olime need meie, et peame nüüd häbi tundma?
Juba mitu aastat on nendes samades riikides räägitud immigratsiooniprobleemist, sellega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest ja nendest samadest imporditud inimmassidest, kes ei integreeru ning on koormaks sotsiaalsüsteemile – kas me ei peaks siinkohal õppima oma «partnerite» vigadest ning neid ise vältima?
- Euroopa Liit, ÜRO, NATO.
Täiesti häguseks on muutunud nende erinevate institutsioonide funktsioonid ning hüved ühesse või teisesse kuulumisel. Kohati tundub, et eurosaadikud ei saa enam ise ka aru, millise organisatsiooni juures nad töötavad.Euroopa Liit on majanduslik ühendus, kuid ometi räägivad meie eurosaadikud Saksa sõjalennukitest, mida me hädasti oma õhuruumi kaitseks vajame. Olgu, see on tõsi, aga antud kohustus on Saksamaal NATO lepingute järgselt mitte Euroopa Liidu välispoliitika tulemina.
Samuti peaks olema ÜRO vastutav kriisikollete likvideerimise eest, mis on tegelikuks probleemi põhjuseks ka antud juhul. Kas Euroopa Liit (loe: liikmesriikide paremaks majanduslikuks toimimiseks loodud ühendus) peab olema uus maailmaparandaja nii Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas kui ka tulevikus Aasias?
- Ülejäänud maailm.
Lähis-Idas on palju väga kõrge elatustasemega ja majanduslikult tugevaid riike nagu näiteks Ühendemiraadid, kes võiks Euroopaga hõlpsasti koostööd teha ka põgenike vastuvõtmisel. Ruumi on palju ning kultuuriliselt sobivamaid riike Lähis-Ida ja Aafrika põgenike jaoks on veel nagu Saudi-Araabia, Katar, Kuveit jne.
Riigid, mis on ühinenud ÜRO’ga peaksid mõistlikkuse printsiibi alusel pakkuma oma abi geograafilisest ja kultuurilisest otstarbekusest lähtuvalt – seda aga ei ole. Asjaolu paneb aina enam ja enam kahtlema tegelikes motiivides, mis peituvad immigrantide Euroopasse importimise taga – kahtlustan, et tegemist on tänapäeva JOKK inimkaubandusega, mis on rahaliselt väga kasulik kindlale ringile institutsioonidele, äridele ja poliitilistele jõududele.
- Ei lahenda probleemi.
Jääb mulje, et mõned tahavad pigem pea liiva alla peita ning loota, et probleem kaob iseenesest. Fakt on aga see, et põgenikke tuleb järjest juurde ning lõplikult on võimatu kindlaks teha, kes neist otsib paremat elu ja kes on reaalne abivajaja. Paljud ei mõista antud hetke tegelikku olulisust meie tuleviku kujunemisel. Need põgenikenumbrid võivad ühel hetkel küündida miljonitesse ning siis seisame silmitsi juba pöördumatu probleemiga, millele lahendus puudub.
Geograafiliselt peaksid jääma pagulasprobleemid ikkagi mõistlikesse piiridesse. Pagulaste integreerimine võõrriikidesse peaks arvesse võtma kultuurilisi asjaolusid ning efektiivsuse põhimõtteid. Põgenikud Aafrikast ja Lähis-Idast peaksid esmalt leidma abi oma lähisriikidest samamoodi nagu meie, Eestlased, teise maailmasõja ajal leidsime abi peamiselt oma lähiriikidest (võime küll erandina tuua välja Kanada, kuid kultuuriline sobivus antud keskkonda tegi integreerumise lihtsaks ja vähevaevaliseks).
Me ei tohi unustada, miks me kunagi Euroopa Liitu astusime. Põhjus seisnes majandusliku ühenduse kontseptsioonis, mis aitab kõikidel liikmesriikidel ajada edukamat sise- ja välismajanduslikku poliitikat ning on suunatud Euroopa rahvaste jätkusuutlikule säilimisele. Vähemalt see oli kontseptsioon, millega Euroopa Liitu postkommunistlikele lambakestele esitleti ning mitte ühelgi Tarandil ega Lauristinil pole õigust praegu öelda, et «me teadsime seda, kui Euroopa Liiduga liitusime». Ega ikka teadnud küll!
Me ei teadnud seda, et Euroopa Liidu üks esmaliikmetest (Kreeka) pole mitte kunagi Euroopa Liidu liikmeks olemise kvootidega vastavuses olnud. Me ei teadnud, et tulevikus võetakse vastu euro ja see tõstab oluliselt teenuste ja toodete hindu. Me ei teadnud, et Euroopa Liidu sisestest palgalõhedest algab massiline väljaränne Eestist. Me ei teadnud, et meie kallid naabrid hakkavad meid kutsuma «valgeteks neegriteks». Me ei teadnud, et tarbime oma riigis Poola kartuleid olles ise üks puhtamaid põllumajandusriike Euroopas. Me ei teadnud, et meie tulevased eurosaadikud ei esinda Eesti rahva huve, vaid hoolivad eelistatult oma mainest Brüsselis. Ja kohe kindlasti me ei teadnud, et peame hakkama ülal pidama terveid mandreid, kui me oma esivanemad ei leia vanaduspõlve veetmiseks rahu. Nüüd on aeg otsustamiseks, kainet mõistust teile, Riigiisad!