Hannes Hanso: riik, mis suudab suhelda vaid endasugustega

Foto: Repro

Kui adekvaatne on meie ettekujutus Põhja-Koreast? Hannes Hanso loodab, et näeme ära päeva, mil saame teada, mida põhjakorealased oma elektrivalguseta tubades õhtuti teevad.

Käisin hiljuti Hiina Rahvavabariigi ja Põhja-Korea piirilinnas Dandongis. Üle Yalu jõe on selgesti näha Põhja-Korea piirilinn Sinuiju. Hiina poolel käib agar elu – jõekallas on palistatud kohvikute, kaupluste ja restoranidega.

Autod sõidavad, reklaamid helendavad ning tänavakaupmehed üritavad sulle iga hinna eest Põhja-Korea päritolu sigarette ja väärtuse kaotanud rahatähti maha müüa. Teisel pool jõge valitseb vaikus.

Aeg-ajalt on näha mõnda inimest, kes ratast käe kõrval lükates mööda jõeäärt liigub. Vanad tehasehooned on lagunenud ja räämas.

Uljad hiina kiirkaatrimehed on raha eest nõus iga soovija viima Põhja-Korea kaldast vaid mõne meetri kaugusele Põhja-Korea piirivalve kannatust proovile panema. Öösel valitseb vastaspoole linnas pea täielik pimedus. Keegi keevitab kusagil sadamapiirkonnas. Taevasse on suunatud ainult üks massiivne valguskiir, see, mis valgustab Igavese Presidendi Kim Il-sungi ausammast.

Kimide võim kannab kõiki traditsioonilise dünastia põhiomadusi. Miitingutele aetud rahvahulgad hõikavad Suurele Juhile «kümme tuhat aastat» täpselt nii, nagu seda tehti näiteks hiina keisritele ja hiljem Mao Zedongile. Võim pärandub riigis isalt pojale ja oma olemuselt kuulub riik personaalselt riigipeale, kellele vannutakse isiklikku lojaalsust.

Dünastia vabatahtlikult oma võimust ei loobu. Seetõttu on raske uskuda, et valitsev režiim ennast ise seestpoolt reformima hakkaks. Kas sellise äärmusliku ideoloogilise paindumatuse juures on reformid Põhja-Koreas üldse võimalikud?

Kim Jong-il on tänavu käinud Hiinas vähemalt kahel korral. Neil üliharvadel kordadel, kui riigipea riigist lahkub, alustatakse tavaliselt spekuleerimist teemal, kas Põhja-Korea kavandab samasuguseid reforme nagu Hiina Rahvavabariik kaheksakümnendate alguses. Kui sellised ideed Põhja-Koreas ka ringlevad, siis väljapoole need eriti ei paista.

Ent isegi ulatuslike reformideta on elu Põhja-Koreas oma korrektiivid teinud. Nagu igal pool mujal maailmas, kus eksisteerib kaupade ja teenuste defitsiit, toimib sealgi must turg. Riigist väljasmuugeldatud videolõikudel on selgesti näha turud ja tänavanurkadel kauplevad inimesed.

Tihti müüakse edasi abiorganisatsioonide käest saadud toidukaupu. Piiratud ulatusega reforme on aeg-ajalt üritatud, kuuldavasti liigub riigis päris palju Hiina kaupa. Samuti olen kuulnud, et Põhja-Koreas on võimalik endale soetada isegi DVDsid Lõuna-Korea päritolu seebiooperitega.

Reformide kontekstis tasub kindlasti mainida fiaskoga lõppenud rahareformi 2009. aasta lõpus, mis näitas Põhja-Korea valitsuse rahandusalast ebakompetentsust. Reformi idee oli musta valuutaturu hävitamine ja inflatsiooni kontrolli alla saamine, kuid reform ebaõnnestus täielikult.

Teadaolevalt tulid esimest korda Põhja-Korea ajaloos vihased inimesed, kes kõik hoiused kaotasid, tänavatele protesteerima. Pak Nam-gi, Töölispartei planeerimis- ja rahandusosakonna vanaldane direktor lasti selle aasta jaanuaris karistuseks reformi ebaõnnestumise eest maha.

Põhja-Korea ja Hiina piirilinnades võib näha patakate viisi Põhja-Korea rahatähti, mida suveniirimüüjad turistidele maha müüa üritavad. Rahal tegelikku väärtust ei ole. Tööliste paradiisis teenivad töölised kuus palka hinnanguliselt umbes kahe dollari väärtuses.

Kas tasuks Põhja-Korea puhul panustada uuele noorele juhile Kim Jong-unile (26- või 27-aastane), keda peetakse vana Kimi järeltulijaks? Noor Kim, kellest maailmas peaaegu midagi teada ei ole, on väidetavalt vähemalt osa oma haridusest saanud ühes Šveitsi rahvusvahelises erakoolis.

Kui võimalik liidrimuutus konteksti panna, siis Süüria, mitmete Aafrika riikide, Saudi Araabia, Pakistani, Bangladeshi ja teiste näidetel võib arvata, et vaid liidri isikuga ei pruugi mingeid muudatusi valitsemises kaasneda.

Põhja-Korea Igavene President Kim Il-sung manööverdas oma poja esimestele ametlikele positsioonidele võimustruktuuris juba 1970. aastal ehk 24 aastat enne oma surma.

Praegune ebakindlus võimu üleandmise osas viitab sellele, et liidrikandidaate on Põhja-Koreas rohkem kui üks. Algselt septembri keskpaigas toimuma pidanud Töölispartei kongress lükati ootamatult edasi 28. septembrile. Ka see võib näidata, et valitseva perekonna positsioon pole sajaprotsendiliselt kindel.

Põhja-Korea on oma taunitava käitumisega mänginud end olukorda, kus sõpru või isegi teretuttavaid jääb rahvusvahelisel areenil järjest vähemaks. Riik suudab suhelda ja koostööd teha selliste riikidega nagu Süüria, Iraan, Zimbabwe, Kongo, Myanmar ja Hiina.

Kes tahab näha arvukalt Põhja-Korea kaubalaevu suhteliselt Euroopa külje all, mingu Vahemere-äärsesse Süüria sadamalinna Tartusi, mille reidil seisavad roostetavad Põhja-Korea kaubalaevad. See on Põhja-Korea suhtes kehtestatud ränkade sanktsioonide üks tagajärg. Riik saab suhelda vähestega, tavaliselt vaid omasuguste paariate või poolpaariatega.

Põhja-Korea juhtkond tulistas 2009. aastal tuumakatsetust tehes selles mõttes endale jalga, et ei suutnud ette näha Hiina reaktsiooni – tõsist solvumist. Selle ajani oli Hiina vähemalt ÜRO Julgeolekunõukogu tasemel Põhja-Korea liigsest nurka surumisest hoidunud ja USA soovitud karistusmeetmeid lahjendati seepärast tugevalt.

Ilmselt oli planeeritud tuumakatsetus Hiinaga kooskõlastamata ning võib ainult spekuleerida, miks see nii oli. Tulemus on Põhja-Korea valitsuse soovidele vastupidine, sest nüüdseks osaleb ka Hiina Põhja-Korea laevade liikumise ja kontrollimise alases koostöös.

Sanktsioonide mõjukuses ei maksa kahelda. Teravdatud tähelepanu all olevatelt Põhja-Korea laevadelt on leitud valedokumentidega varustatud tanke, mis on olnud teel Aafrika konfliktipiirkondadesse.

Tai võimud pidasid pisut üle aasta tagasi kinni Vene päritolu transpordilennuki IL-76, mille lastiks oli 35 tonni Põhja-Korea relvastust.

Suisa vaatemänguline oli 2009. aasta suve kassi ja hiire mäng USA fregati ja Põhja-Korea kaubalaeva Kang Nam 1 vahel Lõuna-Hiina merel. Paariariik otsustas laeva poolel teel koju tagasi kutsuda. Oli selge, et laadung sisaldas ainult õhukese kihi dokumentides deklareeritud riisi.

Põhja-Korea režiimi jaoks on relvakaubandus olnud oluline sissetulekuallikas, mängus on sajad miljonid dollarid. «Hammastega» sanktsioonide tõttu on vähemalt osa sellest sissetulekust kadunud.

Hiljuti Põhja-Korea ja Hiina piirilinnas Dandongis käies rääkisid kohalikud elanikud, et nii linnas kui ka kirdeprovintsides laiemalt on üha suuremaks probleemiks kiiresti kasvav narkosõltuvus.

Väidetavalt toodetakse Põhja-Koreas nii heroiini kui ka hašišit. Selle kõrval toodetakse riigis ka kõikvõimalikke keemilisi narkoprodukte. Toodang veetakse üle piiri salakaubana Hiinasse ja laia maailma. Põhja-Korea valitsus arvatakse olevat selle tegevusega seotud, sest aeg-ajalt kasutatavat narkosaadetiste edasitoimetamiseks isegi diplomaatilist posti ja riigi saatkondi.

Põhja-Koread on pikemat aega süüdistatud ka valeraha, eriti USA dollarite tootmises ja levitamises. See on kindel, et režiimil on likviidsusega tõsised probleemid. Alles hiljuti ületas Euroopas uudistekünnise kurioosne juhtum, kus Põhja-Korea valitsus pakkus tšehhidele mitmekümne aasta vanuse trammiostuvõla tasumiseks kümmet tonni ženšenni juurikaid.

Põhja-Korea agressiivsus tekitab ka vastureaktsioone. Kui Põhja-Korea torpeedo laskis tänavu suvel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonani põhja, oli selle üheks tagajärjeks USA ja Lõuna-Korea sõjalise koostöö oluline tihenemine.

Augustis toimusid Lõuna-Korea ja USA merevägede ulatuslikud ühisõppused Kollasel merel vaidlusaluse piiri lähedal. Seekordsete ühisõppuste eripäraks oli USA lennukikandja George Washingtoni (pardal 5000 meest, ründelennukid jne) osalemine.

Ettearvatavalt ei ärritanud USA jõuline sõnum mitte ainult Põhja-Koread, vaid ka Hiinat. Hiina kaebas avalikult, et George Washingtoni ründeulatusse jäävad nii pealinn Peking kui ka teised suured rannikulinnad.

Seetõttu võib oletada, et Hiina julgeoleku huvides on Põhja-Korealt ettearvatavama käitumise nõudmine. Hiina mõistab liigagi hästi, et olukorra liigne pingestumine Korea poolsaarel vaid tõstab USA sõjalise kohaloleku vajadust ja see pole kindlasti Hiina huvides.

Hiina on varasematel aastatel aeg-ajalt suutnud piirkondlikke pingeid maandada, veendes Põhja-Koread kuuepoolsetel läbirääkimistel (Põhja-Korea, Lõuna-Korea, Hiina, Jaapan, USA ja Venemaa) osalema.

Kas see Hiinal ka tulevikus õnnestub, ei ole kaugeltki selge. Selge on aga see, et kontrollimatuks muutuvad pinged ei ole aktiivselt maailmakaubanduses osaleva Hiina huvides.

Põhja-Koread on raske sõjalisest aspektist alahinnata. Riigil on umbes miljonimeheline armee, mis on suuruselt neljas sõjavägi maailmas. Suur osa riigi ressursist lähebki armee ülalpidamisele, mitte tsiviilvajaduste rahuldamisele.

Rahvusvahelised abiorganisatsioonid kaebavad juba aastaid, et riigile antav toiduabi saadetakse vaatamata kõigile jõupingutustele ikkagi lõpuks sõdurite toidulauale.

Siiski on küsitav, milline on sellise massiarmee tegelik võitlusvõime. USA ja liitlasvägede konkurentsitu suutlikkus õhusõja pidamiseks nii Serbia kui ka kahe Iraagi sõja näitel pani hirmust värisema näiteks Hiina sõjalised planeerijad.

Hiina on nii relvastust kui ka strateegiat vastavalt kohandanud. Põhja-Korea puhul, kui maa-aluste tuumakatsetuste tegemine välja jätta, sellist arenguhüpet toimunud ei ole. Alles eelmisel kuul Hiinas Shenyangi lähedal, paari­saja kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist alla kukkunud Põhja-Korea sõjalennuk näitas, et riigi militaarvarustuse tehniline tase jääb 1950ndate ja 1960ndate perioodi.

Meenub ka minu enda juhuslik kohtumine Põhja-Korea asekaitseministri ja teda saatva suure delegatsiooniga ühes Ulaanbaatari luksushotellis eelmisel aastal. Hiljem kuulsin mongolitelt, et delegatsiooni eesmärgiks oli soov osta Mongoolialt vanu Vene sõjalennukeid.

Armee moderniseerimine totaalsete sanktsioonide tingimustes on Põhja-Korea jaoks peaaegu võimatu ülesanne. Isegi kui kahe Korea vahel peaks sõjaseisukord tekkima, on tuumarelva kasutamine vähetõenäoline.

Lõuna-Korea pealinn Sŏul asub vaid tunnise autosõidu kaugusel Põhja-Korea piirist ning umbes 300 kilomeetri kaugusel Phyongyangist. Tuumarelva kasutamine sellistes tingimustes tähendaks sisuliselt iseenda ründamist tuumapommiga.

Kas meie pilt Põhja-Koreast on adekvaatne? Käisin möödunud aastal Pekingis ühel sõltumatute välisajakirjanike ühenduse üritusel, kus esinesid kaks Briti päritolu fotograafi ja kirjameest, kellel on juba pikaajaline kogemus Põhja-Korea külastamisega.

Üritusel esitati pildiseeria põhjakorealase argipäevast. Muu hulgas olid kaamera ette jäänud liivarandades jalgpalli mängivad mehed, rongis õllepudelite taga kaarte taguvad maikades mehed, päevitavad naised…

Pean tunnistama, et sellised pildid tulid mulle üllatusena. Suures osas pärineb meie informatsioon selle riigi kohta Lõuna-Koreasse jõudvatelt põgenikelt või rahvusvahelistelt abiorganisatsioonidelt, kes ülesanne on olukorda näidata (üleujutused, ikaldus, nälginud lapsed, tühjad tänavad, elektrita linnad) võimalikult halvana. Raske on ette kujutada, et ka seal paistab päike ning et keegi võib süüa jäätist ja naerda kõva häälega.

Julgen arvata, et me jõuame ka ära näha päeva, mil saame teada, mida need põhjakorealased ikkagi õhtuti oma pimedates, elektrivalguseta tubades teevad.

Kim Il-Sung

Sündis 15. aprillil 1912. aastal Jaapani poolt annekteeritud Koreas ja sai nimeks Kim Sŏng-ju. Ta oli Põhja-Korea juht alates riigi loomisest kuni surmani 8. juulil 1994. aastal. Põhja-Korea ametlike allikate andmetel osalesid juba tema vanemad Jaapani-vastastes aktsioonides.

Kimi vanemad ei olnud kuigi jõukad, samas polnud nad ka väga vaesed. Kimi emapoolne vanaisa oli protestantlik jutlustaja, tema isa kuulus kohaliku presbüteri kiriku juhtkonda. 1920. aastal pages perekond Hiina.

1931. aastal astus Kim Hiina Kommunistlikusse Parteisse ja osales vastupanuvõitluses Jaapani ülemvõimu vastu. Oma nime muutis ta Kim Il-sungiks 1935. aastal ja see tähendab «päikeseks saama». II maailmasõjas teenis ta Punaarmee kaptenina.

Hilisematel aastatel oli vastupanuvõitleja kuvandil oluline koht tema isikukultuses, kus teda kujutati laps-luurajana, kes ühines vastupanuliikumisega juba 14-aastaselt ja suutis väeüksust juhatada juba 19-aastaselt.

Kui Korea Rahvademokraatlik Vabariik välja kuulutati, sai temast kui Korea Tööpartei juhist riigi ainuvalitseja. Isikukultus algas kohe - Kim lasi ehitada endale ausambaid ja hakkas end nimetama Suureks Juhiks.

1950ndate alguses oli Kim Nõukogude Liidu entusiastlik toetaja, kuid Nikita Hruštšovi reforme ta heaks ei kiitnud. Ta distantseerus ja lasi ametlikust ajaloost kustutada ka viited oma karjäärile Punaarmees.

Põhja-Korea ametlikku ideoloogiat Juche mainis riigipea esimest korda ühes oma kõnes 1955. aastal. Ilmselt oli see ­reaktsioon stalinismi ja isikukultuse hukkamõistmisele Nõukogude Liidus. Juche ühendab endas kommunismi, autarkiat ja konfutsianismi. Seda austatakse tänaseni.

Ametlikult oli Kim abielus kaks korda ja tal oli kuus last. Siiski arvatakse tal lapsi olevat rohkem, sest tal oli hulk armulugusid.

Pärast surma nimetati ta «igaveseks presidendiks».

Kim Jong-il

Põhja-Korea praegune juht on ühtedel and­metel sündinud 16. veebruaril 1941. aastal Nõukogude Liidus, teistel andmetel aasta hiljem Jaapanis salajases sõjaväe­laagris. Viimast versiooni toetab ka ametlik biograafia, mille kohaselt tema sündimist kuulutas ette pääsuke ning sündmusest andis teada taevasse tekkinud kahekordne vikerkaar ja uus täht.

Tema ema suri 1949. aastal, ametlikuks põhjuseks nurisünnitus, kuid kinnitamata andmetel võis tegemist olla relvaõnnetusega.

1970. aasta septembris nimetati Kim partei keskkomitee asedirektoriks. Kuuendaks partei kongressiks 1980. aasta oktoobris kontrollis Kim Jong-il juba täielikult partei tegevust. Ta sai tiitliks Kallis Juht ja tema ümber hakati ehitama isikukultust, jäljendades tema isa – Suurt Juhti. Temast sai mõjukuselt riigi teine mees.

1991. aasta 24. detsembril nimetati ta Põhja-Korea relvajõudude ülemjuhatajaks. Et armeel on režiimi püsimisel määrav tähtsus, siis oli see riigipeaks saamisel oluline.

Vaatlejate hinnangul muutus riik Kim Jong-ili valitsemise ajal veel tsentraliseeritumaks, autokraatlikumaks ja suletumaks, kui see oli olnud tema isa võimupäevil. Kim Jong-il pidavat igasugust mittenõustumist kohe ebalojaalsuse märgiks.

Nagu isal, on ka Kimil lennuhirm ning seepärast reisis ta ametlikele visiitidele Hiina ja Venemaale rongiga. Ta on suur filmihuviline ja kuuldavasti kuuluvad tema lemmikute hulka lisaks Bondi-filmidele ka «Rambo» ja «Godzilla» ning kõik, kus mängib Elizabeth Taylor.

Kim viitab enesele ka kui interneti-eksperdile ja moodsa diktatuurina teeb Põhja-Korea nüüd propagandat suhtlusportaalides Facebook ja Twitter.

Kim Jong-il on olnud üks kord abielus ning tal on olnud kolm pikaajalist suhet. Tal on kolm poega ja tütar.

Kim Jong-un

Varem on ametlikud allikad tema sünniajaks teatanud 8. jaanuari 1983, kuid möödunud aastal märgiti tema sünniajaks 1982. Tõenäoliselt on see seotud Kim Jong-uni mantlipärijaks nimetamisega, sest 2012. aastal, oma vanaisa sajandal sünniaastapäeval, oleks ta kolmkümmend. Režiimi jaoks on see märgilise tähendusega.

Temast ei ole palju teada. Väidetavalt õppis ta 1988. aastani pseudonüümi all ühes Šveitsi rahvusvahelises koolis. Talle meeldivat suusatamine ja korvpall ning ta on Michael Jordani ja Jean-Claude Van Damme fänn. Kim Jong-un arvatakse olevat väga sarnane oma isaga. Mõnede allikate väitel kannatab ta diabeedi ja kõrgvererõhktõve all.

Alguses pidi isa mantlipärijaks saama Kim Jong-uni vanem poolvend Kim Jong-nam, kuid ta kaotas oma favoriidi seisuse 2001. aastal, kui tabati katselt siseneda võltsitud passiga Jaapanisse, et külastada Tokyo Disneylandi.

Kim Jong-un sai lõppeval nädalal kindrali tiitli ja sellest järeldavad vaatlejad, et tema pärija-staatus on kindel. Ent kindrali tiitli sai ka praeguse riigipea õde Kim Kyong-hui.

Viimast fakti koos asjaoluga, et partei kongress pidi toimuma juba septembri alguses, kuid lükati kuu lõppu, on käsitletud kui võimalust, et Kim Jong-uni troonipäriluse osas ei valitse üksmeel.

Ilmselt üksmeel siiski valitseb, aga tulevase valitseja noorust arvestades peetakse tädi pigem patronaaži teostajaks. Seda versiooni toetab ka tädimehe positsioon – Chang Song-taek on Põhja-Korea võimuhierarhias teine mees. 

Mis sai jalgpalluritest?

Sport on üks väheseid valdkondi, kus Põhja-Korea rahvusvaheliselt end näitab. Põhja-Korea meeskonda peeti tänavusuvise jalgpalli MMi kõige müstilisemaks meeskonnaks, sest keegi ei teadnud, mida neilt oodata.

Üks oli kindel – see oli ainus meeskond, kes oli kokkumängu harjutanud juba pool aastat enne võistlust. «Võib-olla pole maailmas ühtegi teist tiimi, kes võitleks nii pühendunult, et olla liidri meele järele ja tuua kuulsust kodumaale,» ütles enne MMi Põhja-Korea pea­treener Kim Jong-Hun.

Põhja-Korea esimese mängu tulemus MMil 2:1 võistluste suurfavoriidi Brasiilia vastu oli meeskondade tasemevahet arvestades hea. Kuid järgmises mängus Portugaliga hävis Põhja-Korea juba 7:0. Mängus Elevandiluurannikuga tuli aga vastu võtta 3:0 kaotus.

Senini pole päris selge, mis alagrupis kindla viimase kohaga lõpetanud Põhja-Korea mängijaid ja peatreenerit kodus ootas. Lääne uudisteagentuurid teatasid, et koju naasnud meeskond sai alanduse osaliseks, kui spordiminister Pak Myong-chol neid kohalikus kultuuripalees kuus tundi järjest kritiseeris.

Mängijatele tehtud peapesu jälgis umbes 400 ametnikku, üliõpilast ja ajakirjanikku. Seejärel peeti mängijate esinemise üle avalik debatt, sest nad «ebaõnnestusid oma ideoloogilises võitluses».

Meeskonna peatreener Kim Jong-hun olevat aga saadetud ehitusele sunnitööle, lisaks heideti ta välja kohalikust kommunistlikust parteist. Leiti, et koondise peatreener reetis oma riiki ja juhte. Põhja-Korea eluolu tundvad inimesed kinnitavad, et tavaliselt eelneb asjade selline käik hukkamisele.

Suurim kannataja ongi peatreener Kim Jong-hun. Lõuna-Korea meedia hinnangul pääsesid jalgpallurid tavalisi standardeid arvestades küllalt kergelt. «Minevikus saadeti ebaõnnestunud sportlased ja treenerid otsekohe vangilaagrisse,» sõnas Lõuna-Korea luure allikas ajalehele Chuson Ilbo.

Avalikust häbistamisest õnnestus pää­seda vaid kahel mehel – Jaapanis sündinud ja üles kasvanud Jong Tae-sel ja An Yong-hakil, kes lendasid pärast turniiri otse tagasi Jaapanisse. «Ma ei usu, et tahaksin sinna (Põhja-Koreasse) elama minna, Jaapan on minu kodumaa,» kommenteeris Jong hiljem.

Rahvusvaheline Jalgpalliliit algatas uurimise, kas väited mängijate ja peatreeneri karistamise kohta vastavad tõele, kuid uurimine sumbus. 

Põhja-Korea

•    ametlik nimi Korea Rahvademokraatlik Vabariik

•    Pindala 120 540 km²

•    Rahvaarv 24 051 200 (2009. aasta)

•    Riigikeel on korea keel ja rahaühik Põhja-Korea vonn (1 KRW = 100 EEK)

•    Meeste keskmine eluiga on 69 ja naistel 75 eluaastat. Umbes kolmandik tööga hõivatuid töötab põllumajanduses, linnades elab 61 protsenti rahvastikust. Riigis polevat tööpuudust.

•    Põhja-Korea SKT 2009. aastal oli umbes 28 miljardit dollarit, 1244 dollarit ühe elaniku kohta.

•    Majandusabi, peamiselt Maailma Toiduprogrammi kaudu, saadi näiteks 2004. aasta andmetel 140 miljoni dollari ulatuses. Oletatav välisvõlg on 13–15 miljardit dollarit.

•    Põhilised väliskaubanduspartnerid on Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea ja Tai.

Relvajõud

•    Relvajõudude isikkoosseisus teenib 1,1 miljonit inimest, lisaks sellele on reservis 4,7 miljonit ja poolsõjaväelistes organisatsioonides 1,8 miljonit inimest. Tegevteenistuses olijate arvu poolest on Põhja-Korea maailma esiviisikus.

•    Kaitse-eelarve oli 2002. aastal 5,2 miljardit dollarit. See on umbes 22 protsenti SKTst, mis on maailma suurim näitaja.

•    Põhja-Korea on üks maailma tuumariike, kuid ta ei ole liitunud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga.

Põhja-Korea tekkimine

•    1945. aastal hõivasid Nõukogude sõjavägi ning Hiinas moodustatud Korea rahvaarmee Põhja-Korea, lõunas maabusid USA üksused. Krimmi ja Potsdami konverentsi otsustega jagati Korea poolsaar NSV Liidu ja USA okupatsioonitsooniks.

•    9. septembril 1945 kuulutati Nõukogude tsoonis välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik ja riigi ainuliidriks sai Korea Tööpartei juht Kim Il-sung. 1949. aastal lahkusid võõrväed mõlemast tsoonist.

•    1950. aasta juunis alustas Põhja-Korea NSV Liidu ja Hiina toetusel maa vägivaldseks ühendamiseks sõjategevust. Septembriks suutsid nad hõivata peaaegu kogu Korea poolsaare.

•    ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga saabusid maale USA ja veel 15 riigi väekontingent. Alanud pealetungiga jõuti novembriks välja Hiina piirini.

•    ÜRO moodustas Korea ühendamiseks komisjoni, kuid Põhja-Korea jätkas Hiina ja NSVLi toel sõjategevust ja vallutas jaanuaris 1951 Sŏuli. Sama aasta märtsis vallutasid USA ja Lõuna-Korea väed Sŏuli tagasi. Juulis algasid relvarahukõnelused.

•    Sõda lõppes 1953. aastal vaherahuga. Rahulepingut pole tänaseni.

•    Põhja-Korea on ühe välispoliitilise eesmärgina määratlenud maa ühendamise kommunistliku režiimi alla.

•    Maa ühendamist taotleb ka Lõuna-Korea, kes nüüd, põhjapoolse režiimi kokkuvarisemise ootuses, kavandab uue maksu kehtestamist, millest laekuv raha läheks ühinemise katteks. Põhja-Korea reageeris maksuplaanile turtsakalt, nagu ikka, kui ühinemise kontekstis mainitakse režiimimuutust.

Allikad: Wikipedia, «Maailma maad» Eesti Entsüklopeedia, Postimees. Arvandmed on erinevates allikates ­mõnevõrra erinevad.