Juhtkiri: Sven Mikser pani Taavi Rõivase raskesse olukorda

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Rain Rosimannusele võib peaminister Taavi Rõivas ju meenutada «üha rohkem just nooremat Siim Kallast» (PM 5.05), ent aina selgemaks muutub, et Rõivasest ei saa uut Andrus Ansipit (peaministriks oleku kestusrekordi püstitajat).

Jevgeni Ossinovski saamine sotsiaaldemokraatide esimeheks rõhutab märgiliselt koalitsioonileppe ümber tekkinud narri olukorda. Kui seni olid jutud koalitsioonileppe «avamisest» ehk tegelikult uute läbirääkimiste alustamisest erakondade siseopositsionääride huultel, siis nüüd on «avamise» eestvõitleja ühe koalitsioonierakonna esimees. Kusjuures ka IRLi esimeheks kandideerijad teatavad, et «avamine» on hea plaan. Ossinovski lisab veel bravuurikalt, et tema kujutab hästi ette ka Reformierakonnata koalitsiooni.

Sõltumata sellest, millistel kaalutlustel täpselt loobus Sven Mikser sotsiaaldemokraatide esimeheks kandideerimast ja avas vaba tee Ossinovskile, seisab Rõivas peagi silmitsi reaalsusega, et ta on ainus koalitsioonierakonna esimees, kelle nimi ja maine on seotud praegu kehtiva leppega. Ossinovskile loobumisvõitu andes jättis Mikser jättis Rõivase üksinda kehva väljavaatega koalitsioonitanki juhtkangide juurde. Nii Mikser kui praegune IRLi esimees Urmas Reinsalu võivad varsti erakondadevaheliste probleemide korral süütukestena käsi laiutada: meie pole esimehed, oleme lihtsad ministrid. Rõivas on aga sunnitud elu eest pingutama, et praegu kujunevast poliitilisest reaalsusest terve nahaga välja tulla.

Pärast 1. märtsi valimisi jälgisime kuu aega läbirääkimisi. Õhtust õhtusse kordus teade: «Kuni kõiges pole kokku lepitud, pole milleski kokku lepitud.» Need hetked, mil tundus, et lõpuks ongi kõiges kokku lepitud, jäid õige napiks: vaid allakirjutamise päev ja mööndustega ka see hetk, mil valitsus saatis koalitsioonilepingule tugineva parandatud maksupaketi riigikokku.

Praeguses seisus polegi vast enam kesksel kohal leppe sisulised tugevad ja nõrgad küljed, vaid just nimelt valdav mulje, et Rõivas ja tema nõuandjad tekitasid iseenda valitud läbirääkimiste taktikaga poliitilise ämbrikolina koori, mille plekine kõla ei taha ega taha vaibuda. Vastupidi, kõik ta konkurendid nii teistes erakondades kui küllap ka Reformierakonna sees kuulavad seda kolinat mõnuga ning annavad omalt poolt jõudumööda detsibelle ja toone juurde.

On selge, et koalitsioonileppe «avamine» on riskantne poliitiline mäng. Rõivas saaks sellest välja tulla, tehes partneritele järeleandmisi, mis praeguses seisus on juba iseenesest seotud mainekaotuse riskiga – palju lihtsam olnuks seda teha maratonläbirääkimiste ajal pärast valimisi. Meenutagem aga siinkohal, et «avamise» toetajad Reformierakonna sees esitavad diametraalselt vastupidiseid nõudmisi võrreldes näiteks sotsiaaldemokraatidega.

Peaministri ees on kaelamurdev poliitiline seis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles