Juhtkiri: Venemaa kloonib mõjutamise trikke
27. mai 2015, 10:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie lastekaitse reeglite ründamine ning nende kujutamine ebainimlikuna on Eesti jaoks suhteliselt uus Venemaa mõjutustegevuse liik.
Tähelepanuväärne on see, kuidas Venemaa vastavad asutused kloonivad varem ühtedes naaberriikides kasutatud teemasid ja meetodeid teistesse riikidesse. KGB-lane, Venemaa lasteombudsman Pavel Astahhov on hulk aastaid olnud üks tuntumaid Vene riigi esindajaid Soomes, sest miskipärast eriti just segaperede laste hooldusõiguse vaidluste pärast kiusas ja kiusab idanaaber praegugi soomlasi. Moskva kiusuasutuste jaoks ongi «vaenulikke» riike palju ning pole imestada, et samu tööriistu püütakse kasutada mitmel pool. Seepärast teeksime valesti, kui käsitleksime Eesti vastu suunatud rünnakuid lahus teiste riikide kogemusest.
Tähelepanu väärib ka see, et MTÜ Eesti Vanemad liikmeskonnas on märkimisväärsel hulgal samu inimesi, kes osalevad Eestis ka teistes Venemaa mõjutustegevuse organisatsioonides. Nii kaldub see olema ka meie naaberriikides. Sama seltskonda kasutatakse üha uute teemade hääletorudena. Tundub, et neile kodanikuühiskonna aktiviste etendavatele inimestele endile ei jäeta just üleliia suurt loominguvabadust ei rünnatavate teemade valimisel ega protestide väljamängimisel, vaid kõik on üsna kindlalt keskusest orkestreeritud.
Konkreetselt lastekaitse ning eriti laste hooldusõiguse vaidluste valimine mõjutustegevuse sihtmärgiks osutus vähemalt Soomes edukaks. Kui lahutatud vanemad vaidlevad, kelle juurde laps peaks jääma, on see alati delikaatne ja enamasti valus, ent lisaks ka kõrvaltvaatajate jaoks emotsionaalne ja samastumist võimaldav. Veel kavalam on aga rünnak seetõttu, et lastekaitse ametnikel on vaid väga piiratud võimalused oma tegevust selgitada ja kaitsta, kui nad satuvad pahatahtliku propagandistliku rünnaku alla. Isikuvabadusi austavad riigid kaitsevad nii laste kui nende vanemate delikaatseid isikuandmeid ning nende reeglite tõttu ei tohi nad konkreetseid juhtumeid kogu nüansirikkuses avalikult lahata. Pavel Astahhovile ja tema värvatud propagandistidele sellised reeglid aga ei kehti – nemad räägivad, mida tahavad.
Soomlaste viga, mida meil ei tasuks korrata, oli pikka aega, et Astahhovi rünnakutele vastasidki lastekaitse ametnikud ja tegid seda nii, nagu olid harjunud vastama professionaalsest eetikast juhinduva vaba ajakirjanduse küsimustele. Mitmed kriitikud ongi öelnud, et lihtne ametnik jäeti infosõja eesliinil hätta.
Tegelikult on selliste rünnakute korral tarvis professionaalsete «infosõdalaste» abi, kellel on oskused ja võimalused vastata rünnakule kohaste ja proportsionaalsete vahenditega.
Tasub mõista, et kui tahes absurdsed need süüdistused meile ka ei tunduks, kasutatakse lastekaitse lugusid Venemaal selleks, et luua ja kinnistada Venemaa inimestes vaenlase kuvandit. Meil või Soomes on näiteks Johan Bäckmani sugused marginaalsed klounid, ent kui sama isik esineb oma välismaise nimega Venemaa ajalehes, on ta sealse publiku jaoks ekspert, kes propagandistlikku «tõde» kinnitab. Kes on Astahhovi skeemis Eesti Bäckman?