Marti Aavik: and ja raha

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kui teile räägitakse tasulisest või tasuta kõrgharidusest, siis millest teile räägitakse?

Toon ühe paralleeli. Kui kuulan neid raadiosaateid, kuhu inimesed helistavad, siis jääb mulje, et ravimi peamine või koguni ainus omadus oleks justkui selle hind.

Tegelikult on aga ravimi põhiline tunnus selle spetsiifiline toime organismis ehk siis kas ja kui hästi see konkreetse haige terve(ma)ks teeb. Teine küsimus on, kas saame selle ravimi kätte siis, kui oleme haiged. Kui võtta lihtsalt mingeid tablette, siis neil spetsiifilist toimet pole. Kui jagada päris ravimit kingiks kõigile, kes seda miskipärast soovivad, ei pruugi seda jätkuda neile, kes on tegelikult haiged.

Niisiis ei saa me üle ega ümber kahest asjast. Esiteks, mis on hariduse sisu ja millist toimet me kõrghariduselt ootame. Inimese arengule, ühiskonnale, kitsamalt majandusele jne. Teiseks jääb igal juhul alles jagamise probleem: kellele kõrgharidust (stipendiumi jne) anda.

Vaevalt tekitab erilist vastuseisu väide, et haridust tuleb anda andekatele, kes on suutelised esmalt haridust vastu ja hiljem sellega ka midagi ette võtma. Töö on ju haridussüsteemis tellija materjalist, ehkki «rätsepa» oskused on muidugi tähtsad.

Aga järgmine küsimus on, kuhu tõmmata piir. Kas osatakse (või julgetakse) öelda, keda välja jätta, ning suudetakse «ei» tõlkida nii juriidilisse kui ka inimlikult arusaadavasse keelde. Soovitan teil postimees.ee-st otsida ja lugeda psühholoog Olev Musta artiklit «Kõrgharidus vaid võimekamatele?».

Sõitsin hiljuti patsiendina kiirabiautos ning olen tagantjärele mõeldes päris rahul muu hulgas sellega, et Tartu Ülikooli arstiteaduskond pole kõigi moodsa aja veidrustega kaasa läinud ning sellele erialale on endiselt tung.

Siinkohal võitegi mõtiskleda, mis kombel on kõrghariduse kättesaadavus oluline meile kõigile. Kui osa andekaid inimesi jääb konkurentsist kõrvale seepärast, et nende vanemad ei suuda kanda õppimisega seotud elamiskulusid, olgu õppekoht kui tahes tasuta, kaotame lõpuks kõik.

Korraliku õppetoetuste süsteemi puudumine pole mitte abstraktselt õigluse ja ebaõigluse või üksnes sotsiaalse mobiilsuse küsimus, vaid on eelkõige ebaotstarbekas.

Kõrghariduse teemal peetava debati avalikkusele nähtav osa ongi üsna kiirelt liikunud lihtsatelt loosungitelt sisukamate küsimusteni. Siit jõuame aga taas tagasi hädani, et väidete keerukamaks muutudes kaob märkimisväärsel osal valijatest jaks väitlust jälgida. Seepärast ei paneks ma poliitikutele väga pahaks, kui võitlus käib edasi ka lihtsate loosungite rindel.