Postimees 1907. aastal: terav silm, aga tönts sulg

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Üks imeline nähtus: elus on inimestel nii kardetav selge silm, nii peenikene nina teise inimese narruste jaoks, kuid kirjandusliselt seda narrust kujutada, selleks puudub and. See on üleüldine nähtus terves ilmakirjanduses ja tema järeldus on, et meil tragiliste sünnitustega võrreldes koguni vähe lustilisi töösid on, niihästi jutustava kirjanduse põllul kui näitekirjanduses.

Mida harilikult selleks nimetatakse ei ole muud, kui elu hullumajaks muutmine, kus kujutatud inimesed tegusid teevad ja sõnu räägivad, mida üksgi inimene elus pole näinud ja ühegi sureliku kõrv kuulnud. Kirjanik ei lase ennast kujutatavast elust juhtida, vaid ainult püüdest naerusoonte pääle mõjuda, ükskõik missuguste abinõuudega. Tema silm, mis tönts on seda nägema, mis inimese elus ja püüdmistes naljakas, on seda terava, selle kättesaamiseks, mis suure hulga pääle mõjub. Ta on tähele pannud, et inimesi küllalt on, kes selle üle naerda võivad, kui nõrgameelne mõistuse puudusel asju räägib, millel mõtet ei ole ehk kui jõuetu inimene komistab ja maha kukub ehk kui vaesel viletsad «moodust» kaunis lahkuminevad riided seljas on ehk kui koer, kellele palavat vett selga on valatud, saba jalge vahele võtab ja valu pärast huludes ja ennast kokku kiskudes jooksma paneb. 25.05.1907

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles