Postimees 1911. aastal: «Kooliõpetaja, kes laulda ei oska ärgu minu silma ette tulgu!»

Meie nõuame lastelt kooliaja lõpul, et nad igast raamatust lugeda oskaksivad, jah koguni või «Postimeest» ehk «Noor Eesti» kuukirja meile ette loeksivad; – nõuame, et kooliõpetaja oma mõtted üles kirjutaks ja ka teiste kirjutatud kirja lugeda võiks; – nõuame temalt teateid, kus ilma nurgas need linnad oleks, milles katk tänavu talvel kõik elanikud maha murdis; tahame neil iga puu ja lille nime teada, iga sitika ja putuka isegi batsilluste eluloo kohta põhjalikka seletusi, aga seda ei nõua keegi, et nad meile uuesti ilmunud noodist midagi ette laulaks, et silm helitähti loeks ja suu neist meile kuulutaks! Ja ometi on laulmine kooli õpekavas üheks õpeaineks määratud ja koguni veel õpetundide kirja pandud! Meie ei nõua seda üheltgi kooliõpetajalt, ja kirikherralt ei tohigi seda nõuda!

Kord olla usuisa Dr. Luther ütelnud: «Kooliõpetaja, kes laulda ei oska ärgu minu silma ette tulgu!» Pärast seda 400 aasta jooksul on kirikherrasid enam kui küllalt olnud, nende seas Doktorisi paljugi, keegi neist ei ole seda nõuet korranud «kooliõpetaja osaku laulda» kuigi nad kõik koolide valitsemise ja sellega ühes ka laulmise õpetuse oma kätte on võtnud, igal aastal 20-30 kiriku laulu viisi lastele õpetada annavad, aga kuidas seda teha, sellest niisama vaikivad, nagu 1890 aasta õpekava.