Henrik Roonemaa: üks kole arvutimäng

Henrik Roonemaa
, tehnoloogiaajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henrik Roonemaa
Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Sõbralik soovitus: kuni sul endal lapsi pole, ole seltskonnast laste teemal rääkimisega väga ettevaatlik. Ära nea ema, kelle imik su kõrval lennukis kolm tundi röökis. Ära vaata põlgusega vanemaid, kelle laps sööb kohvikus friikartuleid ja viinereid. Ära sisista ema peale, kes lapsega mõnele üritusele tulnud ja laps hakkab nutma.

Usun, et võin kõigi väikelaste vanemate nimel öelda: me proovime, ausalt, me väga proovime, aga alati ei tule välja. Kõigel sellel on põhjus, isegi kõrrejookidel. Nüüd, lapsevanemana, saan ma sellest aru.

Kindlasti proovivad ka need vanemad, kes vaatavad õudusega, kuidas nende allakümneaastane käivitab kurikuulsa arvutimängu «GTA 5», sõidab seal kiirete autodega inimesi sodiks, jookseb hambuni relvastatult mööda tänavaid ringi ning külvab hävingut ja surma.

«Ma olen GTA-d kasutanud testküsimusena, käies vanematele ja õpetajatele rääkimas digist ja lastest. Ma lihtsalt küsin – kellele see täheühend midagi ütleb? Siis hakatakse rääkima lugusid, algklasside lastest ja mudilastest ja minul on õudne. Ühe kooli 1. klassi õpetaja ütles, et tal kogu klass mängib seda ka vahetunnis ja et ta ei tea, mida teha näiteks. 1. klass.»

Niimoodi kirjutas mulle üks spetsialist, kes laste digisõltuvusega Eestis tegeleb. Tal on neid lugusid veel kümnete kaupa, üks tõsisem kui teine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles