Juhtkiri: ümberreastumised parteides

Varsti pärast töö alustamist on Eesti valitsus jõudnud seisu, kus juhtpartei, Reformierakonna toetus on lausa kahe erineva küsitluse andmeil tugevalt langenud. Teiste parteide osas andmed nii ühesed küll ei ole.

Oravate populaarsuse järsu kahanemise taga tuleb näha Taavi Rõivase teise kabineti rabedavõitu algust – veninud ja suletud võimukõnelusi, segadusi lubadustele katteallikate leidmisel, erinevate huvigruppide varvastel tallamist, kelle protestid erinevate maksumuudatuste vastu on avalikult häälekalt kõnelnud. Aga ka koalitsioonisiseseid nääklusi, mis ei kõnele just sellest, et kolmikliit on Eestile selge suuna valinud ning töötab nüüd kõigest jõust sinna liikumiseks.

Selgem pilt eelnevast võib saabuda juba täna, mil valitsus arutab taas kord riigi eelarvestrateegiat, kuid osalt kanduvad samad teemad ka parteide eelseisvate tippkogunemiste õhkkonda.

Üldse on isegi kogenud vaatlejaile hämmastav, kuidas Eesti poliitikast avanev pilt võib paari kuuga nii totaalselt muutuda. Alles veebruari lõpus presenteerisid kõik suuremad erakonnad end kindlakäeliselt juhitud masinavärgina, mis püsib valitud teel nagu tank ja otse loomulikult ei ole kusagil kõppugi mingist liidriprobleemist. Sellistele üksustele küsiti ka valijate toetust.

Mai teises pooles on maastikule maha laskunud udu. Kuuest parlamendierakonnast viis on küsimuse ees, kuidas jätkata. Keskerakond on mõneti erandjuhtum, sest seal on teemaks senise vaieldamatu juhi tervis ja töövõime. Formaalsed otsused ei pruugi tsentristide puhul olla väga lähedal.

Valitsusparteid aga hääletavad lähiajal, igaüks omaette uue liidri poolt. Peaminister Taavi Rõivasele avalikult oravate seast kinnast visatud ei ole, ning on ka selge, et valimisvõit on kaalul tugevam argument kui äsjased nukrad reitingunumbrid. Põnevam teema on seekord juhatuse valimine, eriti näiteks see, kui poppideks osutuvad suurema avatuse ja läbipaistvuse eest kõnelnud Kaja Kallas või veteran Rein Lang.

Sotside puhul on valida kaitseminister Sven Mikseri ja endise haridusministri Jevgeni Ossinovski vahel. Esimene on sõna võtnud kolmikliidus tehtud kokkulepete austamise javalitsuses püsimise poolt, teine on kriitilisem ja kahtlevam. Sotsid ei olnud valimistel väga edukad, kuid see, et neil on nüüd välja panna kaks nooremast põlvkonnast võrsunud, samas piisavalt kogenud ning tõsiseltvõetavat liidrikandidaati, teeb erakonnale au.

IRLi puhul võib märgata, et valimiskaotuse tõttu jätkamisest loobuva Urmas Reinsalu asemel juhiks pürgiv Margus Tsahkna võtab nõuks tüürida parteid traditsioonilisema, konservatiivsema maailmapildi suunas. Osalt on see ka sundkäik, kuna vastasel korral jääb selles nurgas suveräänseks tegijaks EKRE.

Võib tulla väikese üllatusena, kuid uue esimehe valik on kohe ees ka Vabaerakonnal. Nemad on hetkel valinud mugavuspositsiooni väljaspool valitsust ning kogunud toetajaid lihtsalt selle eest, et tegu pole Reformi- ega Keskerakonnaga.