Ahto Lobjakas: Ossinovski uuendusmündi teine pool

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Küsimus Jevgeni Ossinovski kandidatuurist SDE juhi kohale on vähem küsimus mehest ja palju enam küsimus põhimõttest. Noore poliitiku jaoks on see julge otsus. Valikud on nagu vanas muinasloos: valid ühe tee, kaotad pea; valid teise, leiad otsa. Ootad ambitsiooniga, tuleb vältimatult hall peale, seda enam Eesti tänases poliitilises umbsuses. Lähed rinnaga peale, võtad riski, et su pea algamata poliitiline karjäär ei pruugigi suurt lisa saada.

Küsimusel põhimõttest teeb Ossinovski soolo kaks momenti. Esiteks on ta lähim asi visioonile, mis meil on Eesti poliitikas koalitsioonierakondade absoluutses tipus. Kõigi ülejäänud juhtpoliitikute enese- ja maailmapilt näib leidvat piisava peegelduse selles rongiõnnetuses, milleks on koalitsioonileppes kokku surutud Reformierakonna, SDE ja IRLi programmid. Sotsiaaldemokraadid on lisaks viimane erakond, mille puhul saab Eestis rääkida klassikalisest ideoloogiast. 

Ometi taandub erakonna enda senise liidri Sven Mikseri nägemus piinlikult status quole. PM Online'is avaldatud Mikseri kiri erakonnakaaslastele püüab teha koalitsoonileppe kalasupist ideede akvaariumi -- aga suudab pakkuda vaid kolme pateetilist teesi. Esiteks, SDE peamine programmiline eesmärk ongi olla valitsuses, teiseks koalitsioonilepe ongi SDE suur saavutus, ja kolmandaks vastutaks Mikser kõige paremal meelel kõige toimuva ja toimunu eest just erakonna juhi ametis.

Vastandagem Ossinovski selle nädala varasemat kolm teesi: SDE peab tegelema vaeste maksukoorma leevendamisega, realiseerima Rahvakogu nõudmised -- ehk murdma kartelliparteilisuse maatriksi --; ja varustama SDE pädeva ja tänapäevase majandusprogrammiga. Et see nõuaks koalitsioonileppele «värske pilgu heitmist» on paratamatu. Küsimus koalitsioonist on seda mõistetavam, et liider vahetub kindlasti IRLis ning Reformierakonna langev populaarsus ei mõju kindlasti hästi Taavi Rõivase olemasoleva autoriteedi alusmüürile.

Ossinovski uuendusmündil on teine pool, mis on ehk isegi tähtsam Eesti riigi tuleviku seisukohast. Reljeefselt tuleb see esile PM intervjuust Ossinovskiga, mille esimene pool keskendub pressinguliselt  lõimumisproblemaatikale. Ossinovski näib olevat ainus Eesti juhtivpoliitik, kes mõistab selle küsimuse otsustavat tähendust meie riigi jaoks, kogu teema laiuses ja sügavuses. Ta on ka ainus poliitik kogukondadevahelisel sillal (ja unustame siinkohal ära Keskerakonna populismi).

«Tänases julgeolekuolukorras», mis juba on toonud kaasa mitme miljoni investeerimise venekeelsesse ETVsse, peaks olema ilmne, et info on võtmetähtsusega. On raske ette kujutada mõistlikumat suhtumist kui Ossinovski süntees intervjuust: eesti keel on riigikeel ja selle mõistmine peab paranema, kuid see eesmärk ei ole kuidagi vastuolus venekeelsete seadusetõlgete ja ravimikirjeldustega. Ossinovski viisakalt (ja targalt) ei süvene teemasse kriitikaga, vaid jätab laiemad paralleelid lugeja tõmmata.

Ossinovski osutab ohutrendidele

Keeleõppe olukord on meil nagu ta on, venekeelsed gümnaasiumid lasevad 24 aastat pärast taasiseesivumist maailma koolilõpetajaid, kes ei valda eesti keelt. Süü langeb avalikkuses automaatselt lapse/noore puudulikule huvile -- mitte riigiasutuste vastutusele olukorra eest, mis peaks olema loomulik. Ossinovski osutab samas ohutrendidele: üha enam noori saab Vene kodakondsuse, üha vähem vene peresid paneb lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Nii paradoksaalne, kui see ka kõlab, oleks Ossinovski ideaalne valitsusjuht meie liitlaste jaoks, kes tagavad meie julgeolekut oma elude hinnaga. Sest ta saab aru peamisest: Eesti riik peab garantii toimimiseks ise oma riske maandama.

Üks märkimisväärne asi, mida näitab PM videointervjuu, on see, kuivõrd Sven Mikser on end nurka mänginud. Mikseri kiri erakonnaliikmetele on ennastõigustav ja konfrontatsiooniline. Ossinovski lubab igal juhul leppimist ja ühtsust. Mikser isegi ei tervita vastukandidatuuri -- jättes Ossinovski jaoks lihtsa palli võrgult maha löömiseks: pluralism ja debatt on igal juhul hea iga erakonna jaoks. Õppetund, mis kulub ära kaugel väljaspool SDE piire.

Suurim probleem, mis Ossinovski viimaste päevade esinemistest heiastub, on ta ennetav lubadus juhtida parteid valituks osutumise korral riigikogust. Oliivioksana raskekaallasest Mikserile on see mõistetav, kuid nüristab Ossinovski lubatud ja kehastatud poliitilise vastutuse võtmise põhimõtte tera. Küsimus alluvussuhtest kaitseministri ja riigikogus istuva parteijuhi vahel jääks õhku. Ka lubatakse nii taas keskpõrandale Mikseri vaikiv eeldus sellest, et poliitikas toimib tänagi nelja-aastase tsükliga aruandekohuslus, millesse on just pikk paus tekkinud.

Ossinovski lubaduses realiseerida Rahvakogu pärand on selge vastutuse ja pideva dialoogi ideed kesksel kohal. Ja need pole pelgalt Rahvakogu ideed. Demokraatia pulss kiireneb iga aastaga, tema loomus muutub. Valimised on rituaal, mis üha vähem suudavad tegu ja nägu anda ühiskonnas tegelikult pidevalt pulbitsevale debatile. Siin on ilmselt ka üks Rõivase populaarsuse allakäigu põhjuseid: ta distantseeris end valitsusjuhina Facebookist ja Twitterist (vajadused muutusid), aga ootused talle on avalikkuses jäänud sotsiaalmeedialikeks -- et noore põlvkonna poliitikuna toob ta poliitikasse avatust ja dialoogivõimet.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles