Juhtkiri: Miks? Järelemõtlemise koht

Päikseline laupäevahommik Tallinna südames. Inimesed alustavad rahulikku kevadpäeva, kes kuidas. Poed ja kohvikud teevad uksed lahti, turult saab värsket kaupa… Ja siis korraga käib pauk. Tüüne rahu asemel on šokk, veri, pisarad ja õhku lõhestavad operatiivsõidukite sireenid. Üleeilne kokkupõrge polnud lihtsalt õnnetu plekimõlkimine, vaid raskete tagajärgedega liiklusõnnetus, kus lisaks kahes avariis osalenud sõidukis olnud inimestele said vigastada ka ohutussaarel viibinud jalakäijad, kui üks auto neile otsa lendas. Kokku 14 kannatanut.

Avalikkus küsib: miks? Miks on nii, et hommikul linnas jalutades või mõne sõidukiga sõites ähvardab meid sõna otseses mõttes surmaoht? Politsei annab sündmuskohalt esialgse ülevaate. Ehkki meedia täitub mõne minutiga sadade emotsionaalselt laetud kommentaaridega, kus igas vihjes üritatakse näha põhjust ja süüdlast, demoniseeritakse üht automarki ja kõiki selle omanikke, ei tea me tegelikult põhiküsimusele vastust. Uudistest oleme seni teada saanud ühe osalenud juhi joobest ning saanud aru, et asulateel lubatud sõidukiirust ilmselgelt ületati. Teame ka, et uurimine käib ja palutakse pealtnägijate abi.

Loomulikult tuleb süüdlased välja selgitada. Ja juhtunu põhjustest tuleb ka avalikkusele võimalikult täpselt rääkida. Kuid see peaks olema alles algus. Veel olulisemaks kui süüdlase väljaselgitamine peab saama vastus küsimusele, mida ikkagi teha, et meil ei oleks põhjust muretseda, kui me tõepoolest oleme ise korrektsed liiklejad.

Peamine on kinni liiklejate hoiakutes, aga kuidas neid muuta? Laste liikluskasvatus, ennetustöö, järelevalve, liikluskorraldusega seotu – liiklust mõjutavad veel mitmed majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid. Kõik on tähtis. Aga kas me ikka suudame juhtumeid piisavalt analüüsida, et muuta seadusi, kus vaja, panustada ennetusse, kus vaja, ja nii edasi? Või jäämegi liikluses poliitiliste otsuste tasemele, stiilis, et laseme elektriauto ühistranspordirajale ja oleme ise selle üle maru uhked?

Põhjamaades tehakse raskete liiklusõnnetuste puhul juba aastaid täiendavaid süvauuringuid. Sellised uurimisrühmad koostatakse eri valdkondade asjatundjatest liiklusekspertidest ja korrakaitsjatest linnaruumi planeerijate ja psühholoogideni. Meil on see lapsekingades, kuid ehk vääriks just selline lähenemine mõtestatud tegevust ja rahastust?

Reedel hukkus Tallinnas, samuti südalinnas, 73-aastane naine. Tänavu 29. hukkunu Eesti teedel-tänavatel. Kui me suudaksime olla näiteks Rootsi tasemel per capita, oleks see juba ligilähedaselt meie aastane tase. Meie istume juba viis aastat suurusjärgus 80–100 hukkunut aastas ja tänavune ei paista tulevat parem. Järelemõtlemise koht.