Priit Pullerits: vanad audis

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Mõnikord, kummaline küll, võib enda vanust lugeda teistest meestest tehtud pildilt. Näiteks fotolt, mis näitas mõni aeg tagasi kolme erakonnaliidrit koalitsioonilepingule alla kirjutamas: Taavi Rõivas 35, Urmas Reinsalu 39 ja Sven Mikser vanimana 41. Kõik ühe põlvkonna esindajad. Kõik 50. eluaastale läheneva inimese vaatevinklist – jah, räägin endast – üksjagu noored.

Küllap on nad poliitiliselt võimekad, sest ega nad muidu sinna laua taha oleks pääsenud. Aga sugugi tähtsusetu pole ka küsimus, kas Eesti inimesed, kes on 50–70 ja üle selle, tunnevad, et need, kes veavad valitsust, on elukogemuselt ja -küpsuselt ning sedasi ka usaldusväärsuselt pisutki nende nägu.

Pärast valimisi tuli palju jutuks, miks on valitsuses ainult kaks naist. Aga millegipärast ei soovi keegi vaadata, milline on valitsuse vanuseline koosseis. Ehk kui palju leidub valitsuses neid, kellega vanema põlvkonna esindajad võiksid samastuda ja kelles näha oma elumurede mõistjaid. Sest ka põlvkondade vahel on erinevused, ja sugugi mitte väiksemad kui sugude vahel.

Vanuseliselt, olgu otse öeldud, on Eesti valitsus kõike muud kui rahvast esindav. Kaheksa ministrit 15st ehk rohkem kui pool valitsusest on nooremad kui 40. Aga valimisealisest elanikkonnast moodustavad 18–40-aastased napilt rohkem kui kolmandiku, veidi alla 36 protsendi.

Noorema põlvkonna üleesindatust võib põhjendada tõsiasjaga, et noorte päralt, nagu öeldakse, on tulevik. Kuid ega vanemad niipea, arvestades nüüdisaja väikest sündimust, veel vähemusse jää. Aga kes on valitsuses vähegi vanema generatsiooni nägu? Ilmselt võtaks sportlik Jürgen Ligi seda solvanguna, kui ütlen, et ainsana tema. (Küll Ligi selle solvangu alla neelab.) Tal on vanust 55. Ent kas teate, kui palju on Eestis valimisealiste seas 55-aastaseid ja vanemaid? Üle 39 protsendi. Ehk rohkem kui 18–40-aastaseid, kelle eakaaslased, mäletate, moodustavad valitsuses rohkem kui poole.

Kui peale Ligi poleks valitsuses Marko Pomerantsi (50) ja Urmas Kruuset (49), oleks minuealistel – kel jääb veel poolteist kümnendit pensionini, mistõttu me ei soostu end mingil juhul vanaks pidama – puudu need, kelle poole nüüdseil heitlikel aegadel nende elukogemuse usaldamiseks vaadata. Paraku pole mul õrna aimugi, kelle poole võiks vaadata nood, kel vanust 60 ja üle selle ning kes moodustavad valimisealistest pea kolmandiku, ligi 31 protsenti?

Sinna pole midagi parata, et vanem põlvkond, kes näinud vett ja vilet, suhtub endast noorematesse mõningase umbusuga. Elukogemus on nii üüratult erinev. Seal, kus noori tiivustab idealism, ei unusta vanem generatsioon elutervet skepsist. Aga kuna võim kuulub noortele, tunnevadki paljud vanemad inimesed, et elu tüüritakse neile arusaamatus suunas või et võim on nendest suisa võõrdunud.

Noorel valitsusel keskmise eaga 41,3 aastat – ja ilma kolme meesdinosauruseta kõigest 38,75 aastat – tasub vanuseküsimusele rohkem mõelda, kui ta soovib, et valitsus oleks vähegi rahva nägu.