Marek Järvik: filosoofiaga dogmade vastu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Järvik
Marek Järvik Foto: Erakogu

Eestis algas eile rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad. Filosoofiaga laialdasem tegelemine muudaks ühiskonna mõistvamaks ja sallivamaks, sest filosoofia suurimaks väärtuseks on võime aidata vabaneda dogmaatilisest mõtlemisest, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Tartu Ülikooli teaduskooli projektijuht Marek Järvik.

Oled sa kord vaadanud endasse ja küsinud, miks sulle ei meeldi samasooliste kooselu? Ehk sa oled küsinud endalt, miks sa ei taha näha oma kodulinnas immigrante? Kas oled pärinud, miks sa pead eesti toitu heaks? Kui sa ei ole seda teinud ja usud, et samasoolised ei peaks saama koos elada, ühtki pagulast Aafrikast Eestisse ei mahu või imestad, kuidas saab üldse kahelda Luunja kurgi headuses võrreldes Hispaania kurgiga, siis meeldib see sulle või mitte, aga sa mõtled dogmaatiliselt.

Sellest tõdemusest ei pea muidugi heituma, sest meie elu on dogmadest juhitud mõtlemist täis. Võtkem näiteks juhtiva Reformierakonna, kes taob ilmeksimatu ilmega juba aastakümneid, et elu viivad edasi madalad maksud. Eks see on muidugi vaatenurga küsimus, kuid pole suutnud tähele panna, et nad oleksid võtnud tõsiselt kaaluda oponentide või rahva teistsuguseid arvamusi.

Kuusteist aastat valitsemist pole lahendanud eesti rahva suuri probleeme: negatiivset iivet ja rändesaldot. Ei saa tingimata küll väita, et teiste pakutud lahendused on paremad, kuid praegusi tendentse silmas pidades võib arvata, et kui samamoodi jätkata siis mõnekümne aasta perspektiivis saab Eesti alast Euroopa idanurga inimtühi oaas, mis rohelisest vaatepunktist on ju tegelikult teretulnud.

Ega oponendidki paremad pole. Mida kosta üle peenarde ja okastraadi alt läbi roomates lilla brigaadi vastu traditsioonilise pere kaitseks loodud toetusgrupi kohta? Kas need toetusgrupi loojad ja liikmed on kordki endalt küsinud, miks nad on nii kitsarinnalised samasooliste õiguste suhtes? Pole selge, kui palju nende tegevuse läbi traditsiooniline pere võidab. Väga soovitav oleks seda teha. Siis avaneksid ehk teised perspektiivid ja elu saaks nüansse juurde. Võibolla muutuksid inimesedki sallivamaks.

Samas kui inimene oma veendumuste kohta küsida ei taha, siis tuleb talle siiralt kaasa tunda. Kuulsa filosoofi Bertrand Russelli arvates on selline inimene oma rahvuse, päritolu, isikuga seotud uskumuste ja veendumuste vang. Selline tüüp ei lasku sügavatesse arutlustesse, vaid laseb oma elu juhtida dogmadest tulvil mõistusel. Tema jaoks kaldub maailm olema määratletud, lõplik ja selge. Harilikud vastuväited ei tekita temas küsimusi. Muud võimalused heidetakse lihtsalt kõrvale. Arutada pole sellise inimesega võimalik, vaielda samuti mitte. Tuttav ju? Kõik me oleme ilmselt oma elus selliseid isikuid kohanud. Või ise sellised olnud?

Filosoofia aitab

Väga hea ravim dogmade vastu on filosoofiaga tegelemine. Mitte selline kõrgelennuline ja raskelt hoomatav targutamine, vaid julge küsimuste küsimine kõige tavalisemate asjade kohta. Näiteks selle kohta, kas ma ikka pean autoga tööle sõitma või võin rattaga minna? Kui see esimene samm juba ette võtta, iseenesestmõistetavus küsimuse alla seada, siis tulevad ka järgmised küsimused, nagu: mida ma selga pean panema? Mida töökaaslased minust arvavad? Mida ostan kütusearvelt kokkuhoitud raha eest? Kas ma suudan mõne töökaaslase oma eeskujuga ära meelitada? Mis siis saab, kui kogu kontor võtab minust eeskuju? Kes hakkab valitsuse eelarveauke täitma? Kas mul on moraalset õigust lastetoetusi vastu võtta? Jne, jne, jne. Isegi kui küsimuste voolus tuleb ette selliseid, millele vastust saada ei õnnestu, on küsimisest saadav tulu ilmselge – sa oled vabanenud oma dogmaatiliste uskumuste türanniast.

Sulle avanevad uued võimalused kasvatada teadmisi. See arendab sind, annab sulle teadmisi, muutes sind ka isiklikus plaanis: tehes täiuslikumaks. Kaudselt saab sellest kasu kogu ühiskond, kuna me ei ela üldjuhul isolatsioonis ning mõjutame oma eeskujuga enda ümber olevaid inimesi. Kindel on see, et parem on olla oma teadmistes kahtlev, kui oma piiratuses enesekindel, mida märkis muuseas juba Sokrates.

Filosoofiaolümpiaad kõigile

Tänavu Eestis toimuv rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad on heaks pinnaks meil filosoofia õppimise ja õpetamise edendamiseks. Hoolimata sellest, et alates 2002. aastast pole filosoofia enam kohustuslik õppeaine ja riik ei telli õpetajate täiendus- ja ümberõpet, on filosoofia õpetamine valikainena säilinud eelmise õppeaasta seisuga 66 koolis.

Kõige paremini näeme nende õpetajate tööd, kelle õpilased osalevad riiklikul olümpiaadil. Paraku on filosoofiaolümpiaadide kandepind Eestis kitsas ja enamik osalejaid tuleb neljast-viiest Eesti gümnaasiumist, mis ei anna ülevaatlikku pilti meie õpilaste filosoofiateadmiste tasemest.

Oma parimate õpilaste teadmisi saame võrrelda rahvusvahelistelt olümpiaadidelt saadud tulemuste alusel. Eesti osaleb rahvusvahelistel filosoofiaolümpiaadidel 2005. aastast. Medaliteni pole meie õpilased veel küündinud. Jääb loota, et 14.–18. maini Tartus peetav 23. rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad toob selles osas kaasa muutuse. Eesti saab korraldajana välja panna koguni kümneliikmelise võistkonna.

Tänavuse olümpiaadi teemaks on lahkarvamused, mis tõstab esile ja väärtustab just seisukohtade pluralismi. Kohale sõidavad neljakümne ühe riigi esindused, kes selgitavad välja tänavused maailma parimad noored filosoofid. Peale võistlemise pakub olümpiaadiprogramm ühteist ka laiemale publikule: kõigil huvilistel on võimalik saada osa olümpiaadi raames peetavatest loengutest ja diskussioonidest. Kokkuvõttes loodame, et olümpiaadist saab kogu ühiskond indu filosoofiaga tegelemiseks, mis on väga tulus.

Vaata filosoofiaolümpiaadi ipo2015.ee.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles