Eesti riik ei soovi, et eraettevõtjad panustaksid oma raha riigikaitse edendamisesse, sest karistab näiteks Kaitseliidule annetajat kopsaka trahviga. Et olla lõpuni korrektne: tegemist pole trahviga, vaid maksuga.
Andres Reimer: Siili pohmakas
15. mai 2015, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulumaksuseadus näeb ette valemi, mille kohaselt ettevõtja, kes annetab Kaitseliidule näiteks 400 eurot maksva elektrigeneraatori ostmiseks raha, peab tulumaksuna juurde maksma veel 100 eurot. Kui Kaitseliit ostab annetatud raha kasutades generaatori, tõuseb selle tegelik maksumus 500 euroni. Riik teenib 167 eurot maksuraha, mis sisaldab nii ettevõtja poolt annetuselt tasutud tulumaksu kui ka müügitehingult võetavat käibemaksu.
Ülimalt totter süsteem, sest ettevõtja annetab vabatahtlikult ju lisaks nendele maksudele, mida ta oma igapäevategevuselt riigi üleval pidamiseks niigi maksab.
Kui nüüd ettevõtja otsustab vigurdada, kannab ta oma annetuse reklaamikuludesse, mis aga Kaitseliidu tegevust arvestades pole enamasti võimalik. Kui ettevõtjal on generaator juba olemas, kannab ta selle maha ja annab Kaitseliidule.
Pastoi, brat, hüüab nüüd kodanik, kes on lugenud lehti, kuulanud raadiot ja jälginud televiisorist poliitikute sõnavõtte. Milleks peaksid ettevõtjad riigikaitsele veel juurde annetama, kui riik kulutab selleks rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja laigulised lausa suplevad rahas?
Kahjuks liikusid paljud poliitikud ja kõrged riigiametnikud juba enne suurõppust Siil ringi justki roosas udus. Loosungite aEesti on paremini kaitstud kui kunagi varem» ja «Ameerika Ühendriigid panustavad arvestataval määral Eesti julgeolekusse ka tulevikus» lakkamatu mantrana kordamine viis nad justkui omalaadsesse transsi. Kõik on juba niigi väga hästi ja asjad laabuvad justkui iseenesest.
Tegelikult vajavad Kaitseliidu üksused hädasti sponsorite toetust, mis praegu just karistava maksupoliitika tõttu jääb tulemata.
Päris elus levinud, kuid udusse ja mantratesse mattunud Olümposele nähtamatu varustuspraktika kohaselt annab tegevvägi Kaitseliidule just sellise tehnika, mis sageli enam kasutamiseks ei kõlba, aga mida mingisuguse seletamatu nostalgiatunde tõttu otse prügimäele visata ka ei raatsita. Kaitseliitlasel aga lööb igat militaarset romu või risuhunnikut nähes silm kohe rõõmsalt särama ja ta veedab kõik oma vabad nädalavahetused seda remontides. Paremat talle ju niikuinii mitte kunagi ei anta.
Selline entusiasm ei kõlba Exceli-järgse mõtteviisi kohaselt mitte kuhugi, sest prügimäekraami ülesse putitamiseks pole tabelitesse raha kirjutatud. Või on seda planeeritud nii vähe, et parem oleks romu otse prügimäele viia.
Head poliitikud, palun ärge laske ennast suurõppuse Siil edu järelmõjudest uimastada ja vabastage riigikaitseks tehtavad annetused tulumaksust. Riigikaitsele tooks see samm raha juurde, riigi tulud aga ei väheneks.