Ega keegi ei hakka midagi uskuma selle pärast, et talle kleebitakse külge silt «kui ei usu, oled loll ja tagurlik». Räägi inimesega, seleta talle ja ta saab tegelikult täitsa aru, kirjutab Kuku raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja.
Hindrek Riikoja: tuld tolerastide pihta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on käimas ususõda, või õigupoolest mitu. Pisut vanem neist keerleb ümber samasooliste paaride õiguste. Teine on aga värskem ja keskendunud küsimusele, kas Eesti peaks enda rüppe võtma mõnikümmend või mõnisada põgenikku mõnest Aafrika riigist. Osapooli on nagu ikka kaks – suurem osa vastaseid ning väiksem osa pooldajaid. Üldistatult tuleb tunnistada, et enamik inimesi teistsuguseid ei salli. Siin ei ole suurt vahet, kas teistsugususe mõõdupuuks on keel, nahavärv või elukaaslase sugu.
Need kaks küsimust lõhestavad Eestit rohkem kui kütuseaktsiis või majutusasutuste käibemaks. Kui viimase kahe osas püütakse leida tasakaalu, kus hundid oleks enam-vähem söönud ja lambad mitte nii väga rapitud, siis põgenike ja homode puhul keegi seda teha ei püüa.
Mõlemal puhul üritatakse skeptikuid lüüa pealiskaudse argumendiga, et «Euroopas on nii ja kui meie tahame olla osa Euroopast ja arenenud maailmast, siis meie peame ka nii tegema». Kui kaugele sellise vitsaga jõuab, näitas kooseluseadus, millele vastuseis oli mullu sügisel kevadega võrreldes pigem kasvanud kui kahanenud.
Oleme ausad, suur osa eestimaalastest teeb tööd, mis neile väga palju ei paku. Inimene saab selle eest palka, millega endale väga lustlikku elu ei võimalda. Ja ta on selle juures piisavalt ametis oma põhivajaduste tagamisega, et talle ei jää selle kõrvalt lihtsalt aega ja mahti euroopalike väärtustega tutvumiseks ning nende omaks võtmiseks. Lastetoetuste arvestatav tõus on küll hea ja tore, kuid see aitab tema elu vaid pisut kergendada, aga mitte elukvaliteeti hüppeliselt tõsta.
Kõige selle juures ongi tal kergem mõista niinimetatud marurahvuslaste lihtsakoelist hirmutamist kui haritud ja maailma näinud inimeste manitsusi vajadusest saada eurooplasteks ja maailmakodanikeks. Kodumaale naasval IT-ettevõtjal on õigus, kui ta ütleb, et Eesti avalikku ruumi trügib järjest enam viha ja kurjust, mis on anonüümsetest netikommentaaridest saanud avalikeks ja nimelisteks arvamusavaldusteks.
See viha ja kurjus on kahjuks omane aga mõlemale poolele, sest mõlemad arvavad, et vastaskaldal olijad on rumalad, kes Eestile moel või teisel karuteene teevad. Ning kumbki pool ei taha siin painduda, et vastaspoolele oma seisukohti rohkem, argumenteeritumalt ja kuulajale ka arusaadavalt selgitada.
Kui tahame oma ühiskonnas seda viha ja sallimatust vähendada, tuleb ühel poolel aga ennast painutada. Olgu vahele öeldud, et mina annaksin oma hääle vähendamisele, sest vastasel juhul võime ennast viie või kümne aasta eest leida olukorras, kus ka poliitiliselt ehk siis riigikogu ja valitsuse tasemel on jäme ots läinud sallimatute kätte. Ning mis sellest välja võib tulla, oleme ajaloos korduvalt näinud.
Ja ennast painutama peavad siin esmalt need, kes selle loo alguses välja toodud samasooliste õiguste ja pagulaste sisserände pooldajate poolel on. Kooseluseaduse ümber toimunu näitas selgelt, et üks artikkel, kus seaduse tegelik kaitsealune oma olukorda tutvustas, suurendas tolerantsi märksa enam kui poliitikute suvi otsa kestnud raiumine euroopalikest väärtustest.
Ehk siis rääkige inimestega, seletame neile ja püüame hirme hajutada. Argument, et «nii on igal pool», ei ole lihtsalt veenev. Vastasel juhul ei ole ükski pool teisest parem ning pahatihti kipuvad just vastaste seisukohad olema põhjalikumalt ja paremini argumenteeritud. Muidugi võib asjad ka jõuga läbi suruda, ja hiljemalt paarikümne aasta pärast on kõik sellega leppinud ja harjunud. Vahepealsel ajal peavad aga need, keda kaitsta püütakse, taluma hulga ebamugavusi. Aga see ei ole ju asja eesmärk.