«Ma arvasin alati, et just ida toob Euroopasse muutustehoo,» ütles Itaalia ajakirjanik Giulio. Ta mõtles Ida-Euroopat. Teiste hulgas ka Eestit. Sest me oleme leidlikud, targad ja kultuursed, arvab ta.
Marian Männi: mäng Euroopa lombis
12. mai 2015, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Istume Brüsseli vanalinnas. Raekoja platsi baroksed majad on geifestivaliks valgustatud vikerkaarevärviliselt. Vegan- ja araabia maade toidu putkade ees esitavad aafrikalikku tantsu heleda- ja tumedanahalised lapsed. «Aga seda pole ikka veel tulnud.»
Vastupidi, Giulio arvates võtsime hoopis meie üle Lääne-Euroopa rämpsu. Tarbime end lolliks. Kui lääne väravad avanesid, tormasime Saksamaale majasuuruseid autosid ostma, isegi kui meil pärast polnud bensiini jaoks raha ja need jäid paneelmajade vahele roostetama. Meil on kõige vilkuvamad ekraanid ninade all ja kuigi riided maksavad Eestis rohkem kui Saksamaal, see meid ei peata. Kiirlaenu saab alati võtta.
Ma ei arva, et me just targemad oleksime lihtsalt sellepärast, et oleme harjunud tuupima ja sõna kuulama. Aga ma nõustun Giulioga ühes – Euroopa moraaliallikast on saanud mudane lomp. Majanduskriis on moraalikriis. Noored lõunaeurooplased langetavad lootusetult käsi, sest nende doktorikraadiga vanemad ei pidanud ettekandjatena töötama. Nende jutt jõuab alati selleni, et kõik on halvasti ja lahendust ei ole. Meil on vastupidi – nii mitmel tasandil elavad Ida-Euroopa noored praegu paremini kui nende vanemad selles eas. Õnnelikult, nagu lapsed, plätserdame lombis, mõtlemata, kust puhast vett juurde saaks. Pole meie mure!
Ma oleksin tahtnud Giuliole öelda: «Aga me mõtlesime välja e-residentsuse ja Skype’i lõid ka Eesti ajud.» Aga üks ei aita töötut noort (pealegi, katsu Itaalia ametnikule selgeks teha, et digiallkiri on turvalisem kui pärisallkiri). Ja teine oli ammu. Eestil on võimekust olla ideede kiirkeetja. Tõesti on! Siin asjad liiguvad. Ja neid on lihtne liigutada. Lõpuks oleme saavutanud taseme, kus saame mõelda veidi enamale kui ellujäämine. Aga põhjus, ma usun, miks meie lihas krampi on jäänud, on hirm. Oleme lasknud alalhoiu-hirmul saada peamiseks rahvuslikuks tunnusjooneks.
Me pidasime vastu orjapõlve ja venestamise, küüditamised ja ristisõjad. Ma arvan, et oleme juba piisavalt tõestanud – seda rahvast sellelt maatükilt nii lihtsalt üles ei juuri.
Istume suure eurolaua taga prantslaste ja itaallastega. Tõstame käe. Lääneriigid vaatavad meie poole lootusrikkalt – kas tuleb mõni uus idee? Mõni lahendus? Pobiseme: «Kas neid musklis Ameerika sõdureid rohkem Tapale ei saaks?»
Sõdurid ja ilusad autod. Ekraanid ja passivaba elu. Jah, Euroopas on meil hea. Aga on langenud Rooma riik ja murdunud Saksamaa. Miski ei kesta igavesti. Ma lihtsalt arvan, et meil võiks olla veidi lennukam visioon kui kaks rida Excelis. Vähem hirmu võiks ka olla.