Kaarel Tarand: kardinal või huligaan

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Tarand
Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigi mitteformaalseks juhiks pidava Rain Rosimannuse peas valitseb inimese ja maailma vahekorra asjus samasugune segadus nagu hiljuti poliitikamängudest lõplikult välja jäänud Edgar Savisaarelgi, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Minu lapsepõlves näitas nõukogude kino ENSV-s aeg-ajalt ka kapitalistlike riikide filmitoodangut. Mulle teadmata põhjustel (võib-olla oli see seotud naftamüügiga, aga võib-olla hoopis sealse kommunistliku partei olemasoluga) oli rohkem näha Itaalia ja Prantsusmaa, vähem aga ingliskeelse maailma asju. Millalgi 1970-ndatel – ja järelikult ei saa sel olla mingit mõju meie tänaste ametlike võimukandjate vaimse palge kujunemisele – linastus kahes osas prantsuse koomikute ansambli Les Charlots tehtud Dumas’ musketäride loo aineline paroodiafilm. «Neli musketäri» ja «Neljakesi kardinali vastu» olid lood, mille keskmes kenasti töörahvas ehk musketäride teenrid Planchet, Grimaud, Mousqueton ja Bazin, kes juhtisid maailma sündmuste kulgu ajal, mil isandad jõid ja laaberdasid ning olid kerge saak Richelieu riugastele ning mileedi meelitustele.

See tõenäoliselt väheväärtuslik kunst meenus mulle aga mitte musketäride ega klassivõitluse, vaid hoopis meie ühiskonnakriitika fookusesse tõusnud «hallide kardinalide» teema tõttu. Ka Les Charlots’ filmides esineb selline tegelane kaalukas rollis. Kardinali abiline, väike hallis mungakuues tegelane isa Joseph (ajaloolise isikuna tuntud ka kui kaputsiini munk François Leclerc du Tremblay) on kogu mängu tegelik juht, kes vastutust ei kanna, laua taga ei istu, aga niiti tõmbab mitme mehe eest. Ja kes talle vastu vaidleb, saab elegantselt pehme kantsikuga töödeldud. Kuni aru pähe tuleb. Isa Joseph tavatses välja ilmuda seinte seest, salaustest ja -käikudest ning loomulikult olid tal riigijuhtimise kõrval ka oma ärid ajada. Ainus erinevus Eesti tänapäevast avaldub selles, et katoliku kiriku korra tõttu polnud isa Josephil äia, keda raskel hetkel aidata, ega poolikut kohtuvaidlust kaelas. Kuid paistab vägagi, et just Les Charlots’ ideestikust on oma rolli maha joonistunud ka Eesti poliitika vähetuntud mängija, keda viimasel ajal on pärjatud hellitusnimedega Vallakirjutaja ja Härra Nilsson.

Mis nõunikmungast lõpuks sai? Ametlikus ajaloos sõjaminister, filmiloos eikeegi. Ka komöödias peab hea lõpuks kurjuse võitma. Küsimus me avaliku elu argipäevas on: kas nüüd, kui maailmas on ühe selge halli asemel moes selle viiskümmend varjundit, peaks see fakt ka «kardinalide» hulgas kajastuma? Ja tõsisemalt küsides: mis on üldse nõuniku ametikoha sisu ja mõte avalikus teenistuses ja ka väljaspool seda?

Peaminister Taavi Rõivaselt seda küsida pole mõtet, ehkki ta asus juba 19-aastaselt riiki (hiljem selgus siiski, et hoopis erakonda) teenima just nõuniku ametikohal. Justiitsminister Märt Raski kannupoisina, töö sisuks ministri portfelli tassimine. Ja loomulikult ka kannuste teenimine. Pole ime, et lapsepõlves vermunu jääb juhtlõngaks kogu eluks. Viis, kuidas peaminister nüüd oma nõunikke valib ja kohtleb, kopeerib tema omaaegset teenistuskogemust. On tarbetu küsida, millist juriidilist nõu oleks saanud 19-aastane innukas noorparteilane anda kogenud advokaadile. Tegelikkusega kooskõla saavutamiseks sisustati mõiste lihtsalt teisiti ja juba 15 aastat tähendab nõunik olemine pigem teenri, sulase, adjutandi rolli täitmist kui ekspertteadmist, mõttekaaslust ja vaimse toe pakkumist. Ühe end suureks pidava väikese erandiga. Nõunikuna võib tööta kestahes, isa Josepheid saab olla ainult üks.

Ülimalt õigesti tõstatas Kaja Kallas oma erakonna sisemise võimuvõitluse raames küsimuse nõuandja vastutusest. Kes ikkagi vastutab langetatud otsuste eest, kui formaalse vastutuse kandjad erakonna juhtorganites on kellegi käpikud? Ja kui nukujuht osutub saamatuks, kuidas saab teda välja vahetada, kui tal formaalne positsioon puudub?

Postimees tõi kolmapäeval Reformierakonna kaputsiinlase avalikuks uurimiseks kapist välja. Ja mis selgus? Eks ikka see, et end riigi mitteformaalseks juhiks pidava Rain Rosimannuse peas valitseb inimese ja maailma vahekorra asjus samasugune segadus nagu hiljuti poliitikamängudest lõplikult välja jäänud Edgar Savisaarelgi. Selles kujutluste maailmas on kurjuse jõud suur, anonüümsed pahad «lavastavad ausaid inimesi süüdi», «korraldavad laimukampaaniaid» jne. Iga hetk võib kätte jõuda Armageddon, kus lahingut peavad lööma «vabariigi valged» mingite müstiliste pruunide ja piiritaguste jõudude vastu. Edevuse hetkedel tituleerib mees end kolme presidendi «tegijaks», kes võivat neljandagi teha, kuid samas tunnistab, et on täiesti abitu oma abikaasa au kaitsmisel väiklaste meesšovinistide laimu eest. Olulisim selles paljastavas intervjuus on aga sealt välja kooruv Rain Rosimannuse sügav põlgus reeglite ja protseduuride vastu, mida üldiselt peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse selgrooks. Kui «asi» vajab ajamist, siis reeglid ei loe. Suur idee on tähtsam kui valimissüsteem.

Selliste mõtete realiseerijad on maailma ajalukku suuri ja veriseid jäljeridu jätnud. Et ajalugu kordub tihti farsina, realiseerivad need «suurte ideede inimesed» end tänapäeval alasti ja reeglitevastaselt, tormates sinna, kus 22 meest reeglite järgi jalgpalli mängides miljonitele meelelahutust pakuvad. Hea tava on selliste sellide pealt, et neid mitte juurde mahitada, kaamerad ära keerata. Sestap panen minagi antud asjale punkti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles