Jaanus Piirsalu: te ei austa meid, jah?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Piirsalu
Jaanus Piirsalu Foto: Peeter Langovits / Postimees

Teise maailmasõja lõppemise 70. aastapäeva tähistamine läheb Kremli jaoks ajalukku kui suurim Vene-vastane boikott pärast 1980. aasta suveolümpiamänge Moskvas. Kreml ja Vladimir Putin panevad selle igal juhul kirja solvamisena.

Kui Putin sai 2012. aasta kevadel taas Venemaa presidendiks, hakkas Kreml kohe valmistuma kaheks suureks üleilmseks triumfiks – Sotši olümpia ja Suure Võidu juubel. Läks aga veidi nihu. Venemaa sportlaste ootamatu – ja seetõttu suurepärase! – üldvõiduga lõppenud Sotši mängude lõputseremooniat tumestas, et mitte öelda rikkus ära, Maidan ja Ukraina revolutsioon. Maailmast enamiku pilgud olid Kiievis, mitte Sotšis.

Tänane päev pidi samuti kujunema maailmas päevaks, mis räägib Venemaast ainult ülivõrdes, aga selle asemel räägib suur osa maailma meediast juba pikka aega Punase väljaku võiduparaadi ulatuslikust boikotist. Ja see ei ole ainult lääneriikide boikott, sest ükskõik kui usutavaid põhjuseid Venemaa propaganda välja ka ei mõtle, on fakt, et paraadile jätsid tulemata Valgevene, Põhja-Korea ja Türgi president.

Kreml saatis kutse võiduparaadile 68 riigi juhile. Saabuvad 27 riigi pead, aga isegi nemad kõik ei seisa Punasel väljakul Putini kõrval. Saksa kantsler Merkel tuleb ainult 10. mail asetama lilli tundmatu sõduri hauale. Tšehhi president Zeman ja Slovakkia peaminister Fico tulevad küll 9. mail, aga paraadile ei lähe (kohtuvad sel ajal omavahel ja peavad läbirääkimisi, mis on muidugi puhtakujuline tsirkus!).

Miks ma arvan, et Putin võtab boikotti solvamisena? Kremli ametlik seisukoht on ju, et see on mittetulijate probleem, kes sellega ei austa võitu fašismi üle ega oma riigi kodanike panust sellesse ning suhtumine Venemaasse ja Putinisse ei puutu asjasse.

Lühidalt sellepärast, et Kremlile ja Putinile on äärmiselt tähtis, et teda austatakse maailmas («Kas sa siis ei austa mind?!»). Kümme aastat tagasi, võidu 60. aastapäeval seisid Putini kõrval kõik maailma vägevad USA presidendi Bushi juhtimisel, ei tulnud vaid Tony Blair. Nüüd seisavad Putini kõrval maailma vägevatest vaid Hiina ja India juhid, ja kõik! Sanktsioonid Venemaa vastu on selline riikliku suhtlemise värk, aga praegu kutsuti külalisi Venemaa presidendi nimel ning ka keeldumist võetakse isiklikult.

Tavalisele venemaalasele on see muidugi ükskõik, pärast Krimmi on Putin tema jaoks niigi vägev. Rohkem oligi maailma vägevaid vaja Kremlile ja Putinile kinnitamaks endale, et «arusaamatused arusaamatusteks», aga tegelikult on Venemaa ja Putin ikkagi osa sellest kitsast klubist, kes maailma asju otsustab.

Kuidas Putin solvamisele reageerib? Mõned eksperdid pakuvad, et tunnustab Donetski ja Luganski «rahvavabariiki», kuigi ratsionaalselt võttes tuleb Venemaale sellest ainult jama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles